Lauretta

9. peatükk - Diagnoos

Käisin arsti juures proove tegemas ja pidin tulemused koju saama mõne nädala pärast. Seniks tuli mul järgmine kuu taas kontsert Milanos. Pidin selleks tegema uued laulud Isabelle laulustuudios. Need olid "Lõpp on käes" ja "Kõik on alles veel ees". Need laulud kõlasid väga kurvalt ja kui ma pidin neid laulma, tahtsin nutma hakata, mida ma ka teha võisin. Mõnikord pidime laulu korraks lõpetama, sest keegi, kes muusikat taga tegi, hakkas meeleheitlikult nutma.

Oli nädal möödunud arsti juures käimisest ja tulemused saabusid. Me emaga tahtsime teada, et kas mul on midagi viga.

"Ajukasvaja," pomisesin vaikselt nuttes. Ma kõndisin kiiresti enda tuppa. Kas mul on tõesti ajukasvaja? Pärast seda autoõnnetust veel üks probleem. Minu ajukasvaja on kaugelearenenud ja mind ei saa enam ravida. Kõik need pingutused, et kõndida, kas need olid asjata?Kõigest hoolimata ma tahan laulda, isegi kui mul on jäänud vaid kaks kuud elada.

Milano kontsert oli kuidagi lühike minu jaoks. Pärast kontserdit ikka toodi lilli ja mind taheti veel laval näha. Ma tahtsin, et keegi ei teaks minu haigusest, seega kandsin ma päikeseprille. Ma olin näost täitsa valge ja ma olin kondine. Mul polnud isegi söögiisu, mul oli vaid laulmisisu. 

Ema käis mulle koguaeg peale, et ma sööks, aga ma keeldusin.

"Sa ei saa minna enam laulma, kõik on läbi!" arvas ema jäärapäiselt ja läks turule. Mul oli Pavias veel üks kontsert teha.

See kontsert oli erakordne ja viimane minu jaoks. Isabelle, kes seda asja kõike eestvedas, on märganud, et mul on tervisega midagi. Ta tahtis minuga kangesti rääkida sel teemal ja ta küsis, mis mul on.

"Ajukasvaja, kaugelearenenud. Mul on vähem kui kuu elada, aga kas sa lased mul laulda veel?" kõnelesin Isabellele, kes oli sellest uudisest šokis.

"Miks nii? Sa oled nii hea inimene, sa ei vääri seda," hakkas ta nutma.

"Minu aeg siin on läbi," laususin talle.