Lauretta

5. peatükk - San Remo

Oli kättejõudnud aeg minna kaheks aastaks San Remosse, sain olla oma kodus veel üks päev. Võtsin sellest kõik, mis võtta sai.

"Kas sa pead?" küsib ema siiamaani kurvalt minu käest.

"Jah," lausun talle vaikselt.

Kolmas juuni ja aeg oli minna. Jätsin hüvasti ema, Cora ja Pierrega, see oli tõeliselt raske minu jaoks. Ma küsin endalt pidevalt, et kuidas ma suutsin seda.

Kulus seitse ja pool tundi San Remosse jõudmiseks, seal oli üpris päikseline. Kõik sealne loodus oli kaunis, kuid minu kodukoht oli minu jaoks kõige kaunim. Selle kõige nautimine ei kestnud kaua, mind viidi kuhugi majja, pimedasse. Mind lukustati sinna ja siis mu mänedžer läks minema. 

"Palun, palun, ärge jätke mind siia!" karjusin üle maja meeleheitlikult. Nägin, et mind valvas üks noormees.

"Noormees, palun ärge tehke seda, palun viige mind siit ära!" palusin noormeest kogu hingest. Ma tegin seda senikaua, kuni noormees mind siit ära viis oma punasesse autosse ja küsis:"Kuhu?"

"Paviasse!" vastasin talle. Ta hakkas lõpuks sõitma, ent kiirelt ja tõsiselt.

"Kas te olete siis laulja?" päris noormees.

"Olen. Kas tahate, et ma laulaks?" rääkisin noormehega. Ta noogutas. Hakkasin laulma enda laulu "Aeg", noormees vaatas ainult mind. Mõnikord lauldes läksid mul silmad kinni ja kui ma silmad avasin, vaatan, et meie sõidame kohe kraavi!

"Appi!" olin meeleheitesse uppunud, kui lõpuks autoga õnnetus juhtus. Lendasin autost välja, noormees jäi autosse liikumatult.