Kurikuulus

10. Joel

Darja vaatenurk

Ta tõuseb püsti ja lihtsalt kõnnib minema. Ma ei saa aru kõigepealt uurib mu elu ja kui tahan teada miks siis jalutab minema. Mis ta viga on. Annan kapile jalaga hoobi. Kui midagi ütelda pole jätku mind rahule. Mina tema juurde küll mingit selgitust nõudma ei lähe edaspidi teen lihtsat näo et ta on nähtamatu.

Neljapäev

Liigun sööklasse. Ma pole kolm päeva Caspriga sõnagi vahetanud ta isegi ei vaata mulle otsa. Mis ma nii valesti tegin? See kusimus on mind viimased kolm päeva vaevanud ning ma isegi ei tea kas tahan vastust. Kas ma peaks temaga rääkima? Ei ma ju lubasin endale et teda pole enam minu jaoks olemas. See solvas mind et ta midagi ütlematta minema läks. Ma olen püüdnud unustada aga mind kummitavad sündmused nagu näiteks kui me vannitoas seisime üksteisele nii lähedal. Mis värk tal on niisama minema kõndimisega on? Mul on  nii palju küsimusi millele ma tahaks vastust. Ohkan ja astun sööklasse.

Tunnid on tänaseks läbi ja kell saab viis. Lõunat söömas on samuti käidud. Nii ma siis nüüd igavlen oma toas. Kõik on kuhugi jäle kadunud nii et olen üksi ja lössutan mingi õpiku ees. Elliga me ka eriti pole suhelnud. Ta saab poistega suurepäraselt läbi eriti Frediga. Mul on tegelikult tunne et Fred meeldib Ellile. Ma ei taipa kuidas ta saab kellelegi meeldida. Äkki kõlab koputus. "Jaa" karjun vastuseks. Uks läheb lahti ja seal seisab üks poiss. Ma olen teda varem näinud kui nime ma küll ei tea. Ta astub sammu edasi ja küsib "Tohib?". Noogutan ja ajan end istukile. Ta paneb ukse kinni ja tuleb mu voodi juurde ja võtab sujuvalt istet. "Minu nimi on Joel sina oled kahtlemata Darja" lausub ta sõbralikult. Noogutan. "Miks sa tulid" küsin samuti sõbralikult. Ta tundub tore. "Tegelikult tahtsin sinuga tuttavaks saada" vastab ta ja vaatab mulle otsa. Naeratan sõbralikult. "Tore tutvuda" ning mu naeratus venib aina suuremaks. 

Oleme mõnda aega rääkinud. Me oleme jutustanud nii meist kui ka kõigest muust. "Kas sul endast mõni pilt on" küsib Joel äkki. "Mhm on " vastan ja tõusen püsti sama teeb tema. Ronin voodi peale ja upitan et võtta kapi otsast pildi minust ja mõned ka Ellist. Saan pildid kätte ja hakkan alla ronima aga madrats vajub ja ma libisen ning kukun. Ma ei tea kuidas see juhtus see käis nii kiiresti aga nüüd olen ma Joeli kätevahel ja ta paneb mu kenasti enda ette seisma. Vaatame üksteisele otsa. See olukord meenutab seda kui me Caspariga vannitoas olime kuid ma ei meenuta seda eriti kaua sest mu tähelepanu paelub pilk Joeli silmades. Ta kummardab mulle lähemale kui uks lahti läheb. Hüppan kiiresti kaugemale ja vaatan ukse poole. Sisse astub Caspar ja vaatab meid. Ma hakkan näost roosakaks minema. Väga piinlik. Joel vaatab Casparit väga kurjalt ja vastupidi. "Eks ma siis hakkan minema" lausub Joel ja vaatab mulle otsa ja lahkub.  Keeran selja ja korjan pildid põrandalt üles. "Ma pean sind hoiatama" lausub äkki  Caspar. "Nii ja mille eest" küsin ülbelt püsti tõustes. "Joel on naistemees" vastab ta ükskõikselt. "Ahah olgu" Vastan veel ükskõiksemalt. "Ei päriselt hoia temast eemale" sõnab ta. "Mis see sinu asi on kellega ma suhtlen" küsin peaaegu karjudes.  Ta pöörab selja ja läheb oma voodi juurde. Oh ma vihkan kuidas ta alati vastusest kõrvale hiilib ja minema kõnnib. "Miks sa pead alati minema kõndima" karjun. Ta pöörab ümber ja kõnnib minu juurde ja jääb minu ette seisma. Ta seisab üsna lähedal kuid mitte nii lähedal kui ükskord seal vannitoas. "Mul pole sulle midagi ütelda" ta peaaegu sülgab need sõnad välja. Tahan ümber pöörata ja minema minna kuid ta haarab mul käest. "Miks sa nüüd minema kõnnid" küsib ta vihaselt.  "Tahan" vastan sõjakalt.  "Kas Joel meeldib sulle" küsib ta täpselt enne kui olen jõudnud oma käe lahti väänata. See küsimus üllatab mind  tõsiselt. Vaatan tema poole et teha kindlaks kas ta teeb nalja aga ma ei leia ta näost midagi mis viitaks sellele et teeb nalja. "Ta tundub tore" vastan rahulikumalt. "Valesti tundub" ta laseb minust lahti ja kõnnib uksest välja.