Kurikuulus

13. Mõtlemata tagajärgedele

"Miks nii üllatunud sa ju tedasid et ma ükskord tulen" lausub mees endiselt naeratades. Ma tunnen kuidas minus hirm ja viha segunevad kuid lõpuks jääb viha siiski peale. "Jah ma teadsin" vastan mõrult. "Miks nii kuri" lausub ta endiselt naeratades. Jube tahtmine on see naeratus ta näolt pühkida kuid hoian end tagasi. Ta vaatab mu kurja nägu raulikult. "Miks sa tulid Matt" küsin äkitselt. Ta naeratab aga see naeratus pole enam sugugi nii sõbralik. "Me veel näeme " lausub kurjkuulutavalt. Ta kõnnib ukseni ja jätab mu üksi endale järele vahtima. Ma lausa pahisen vihast kui samuti uksest välja marsin. Kui ta tahab minust lahti saada miks ta peab sellega koguaeg viivitama?
Kõnnin vihaselt oma tuppa. Ei tea kas Elli magab veel? Parem oleks ehk saab kaineks. Kas kõik on hulluks läinud? Caspar suudleb mind ja mulle meeldib see. Matt tuleb siia mind ähvardama ja Elli on purupurjus ja magab pohmakat välja. Jõuan ukseni ja astun vihaselt sisse. Veel enne kui uks on jõudnud mu järel sulguda jään tummalt ukse ette seisma. Ma poleks seda oodanud. Ma tean et Ellile meeldib Fred aga see on üle mõistuse. Ukse paugu peale ehmuvad nad kohutavalt ja poevad sügavale tekki alla. "Da Darja" kokutab Elli. "Ma poleks seda sinust arvanud" lausun vaikselt. Viha tuleb tagasi ja karjun " Sa tead teda kaks nädalat" teen pausi " kasks kuradi nädalat ja hüppad temaga kohe voodisse" karjun vihaselt ja keeran ümber ja kõnnin uksest välja selle pauguga kinni lüües. Ma poleks seda Ellist oodanud.Ta on rahuliku loomuga ja 'ootame ja vaatame mis saab' suhtumisega. Ta ei tee kunagi midagi ilma järele mõtlemata ja nüüd see. Ma ei ütleks et see eriti kaalutletud otsus oleks. Asi polegi niipalju selle mida nad tegid vaid pigem selles et ma kardan et Elli saab haiget. Liigselt kiirustede juhtub tihti nii. Me vaevu suhtleme veel Elliga ja mul on kahju et see nii on aga kogu tema vaba aega kulub Fredile. Ohkan. Ta on mulle nagu õde. Ma olen nii kuradi vihane. Ma pean siit minema saama. Ma kõnnin õue ja lihtsalt ronin üle aia mis meie kooli ümbritseb mõtlemata tagajärgedele.Sellet aiast pole kasu laste kinni hoidmiseks aga kõik teavad kui suures jamas nad on kui siit minema lähevad ja suuremal osal pole ka kuhugi minna. Ma loodan et keegi mu puudumist ei märka sest muidu olen ma jamas ja mitte väikeses. Liigun läbi metsa tee poole. See tee viib ühe järve äärde. Kui ma ükskord proovisin siit põgeneda leidsin selle koha. Varsti olengi tee ääres. Hakkan mööda teed minema. Järv ei ole kaugel umbes kilomeeter mööd teed minnes ja siis veidi mööda metsarada. Hommikupäike on soe ja ilm ilus niie t kõndida on lausa lust. Ma pole nii ammu välja saanud.

Järve ääres on ilus. Päike paistab läbi puude ning siin on nii rahulik. Istun kalda äärde ja naudin ilma. Ma polegi enam jii vaiha e nii et siiatulemiset ikkagai oli kasu. Heidan murule pikali ja sulgen silmad ja lasen päikesel end soojendada.

Avan uniselt simad. Olin magama jäänud. Imselt on kell juba palju nii et mul on aeg minema hakata. Tõusn ja liigun metsaraja alguse juurde. Heidan veel viimese pilgu järvele kuid siis keeran selja ja hakkan tuldid teed tagasi minema. Ma tõesti loodean et mu puudumist pole märgatid ma olen ilmselt juba päris kaua ära olnud. Kõnni kiiresti mööda künkliku maapind edaisi. "Darja" hüüab keegi. Jään seisma. See tuli eest poolt. "Darja" hüüab hääl veelkord. Ma ei sa hästi aru kelle hääl see on aga see on kindlasti tuttav. Siis aga astub käänaku tagant välja hääle omanik.