Kurikuulus

11. Üks samm vihast armastuseni

Caspari vaatenurk

Kõnnin vihaselt toast välja. Miks ma ma nii reageerin. Kas asi on selles et Joel segab plaanile vahele või ................ ei ei ilmselgelt on asi plaanis muud võimalust pole. Ma peangi välja mõtlema kuidas jätkata. Me ei saa Darjaga praegu kuigi hästi läbi aga see peab muutuma ja kiiresti. 

Darja vaatenurk

Seisan ikka veel vihaselt kesset tuba. Mida ta õige endast arvab et käitub minuga oma tujude järgi ja ütleb kellega ma suhelda võin? Olen nii vihane et tahan lihtsal ära magama minna. Võtan oma magamis riided ja lähen vannituppa. Pesen end ära ja panen end magama minekuks valmis.  Olen juba voodis pikali kui uks lahti läheb ja sisse astub Caspar. Panen ruttu silmad kinni ja teesklen magamist. Mulle ei meeldi temaga kahekesi olla ma ei saa aru kuhu teised nii kauaks jäävad.  Ta kõnnib ilmselt oma voodi juurde. Kuulen mingit sahinat ilmselt ta võttis ööriided. Oi ma loodan et kuna ta arvab et ma magan ei hakka ta siin riideid vahetama. Piilun hästi veidi ja nii ongi ta vahetab tõesti siin. Tal on juba öö püksid jalas ja praegu ta tõmbab pluusi seljast. Tegelikult on ta väga kena vähemalt välimuselt. Mu silmad lähevad äkki suureks. Casparil on kõhu peal hirmus haav ja verd jookseb. Hüppan nii kiiresti voodist püsti et ta lausa ehmatab. "Oh raisk Darja ma arvasin et sa magad" hüüatab ta. Ma ei tee temast väljagi vaid jooksen tema juurde. "Mis juhtus" küsin segatuses olles.  "Ei midagi" ta pöörab selja. Kas ta ei kavatsegi selgitada? "Vasta" ütlen üsna vihaselt. Ta vaikib. "Noh" küsin uuest. Ta vaatab lõpuks minu poole. "Poe sinu asi"vastab ta ja läheb vannituppa.Ma lihtsalt istun ta voodile ma olen otsustanud ta ära oodata.

Toas ei põle ükski tuli nii et on üsna hämar.  Tal läheb päris kaua kui umbes poole tunni pärast ta siiski väljub. Ta pole ikka särki seljas nii et näen et ta on haava puhtaks pesnud.  "Miks sa ei maga" küsib ta minu poole liikudes. Ma istun ikka veel tema voodil "Ootsin sind"  vastan. "Miks"küsib ta ülbelt. "Ma tahan teada mis juhtus" vastan lihtsalt. Ta tuleb veel lähemale .  "Miks see sind huvitab" küsib ta sellisel toonil nagu ta tõesti tahaks vastust. Turtsatan kuid ei vasta. Ma lihtsalt ei ea ise ka miks see mind nii väga huvitab. Ta noogutab nagu teaks midagi mida ma ei tea. Ta kõnnib voodi juurde ja istub minu kõrvale. "Mis juhtus" küsin uuesti. Ta ohkab. "Ma läksin kaklema". "Aga haav" küsin uue küsimuse. "Mis siis sellega"küsib ta vastu." "Sellist sa lihtsat kakeldes küll ei saa" vastan.  See haav näeb välja nagu oleks keegi teada pussitanud. Ta muigab "jah ega ei saa küll" . "Nii ja edasi" käin ikka peale. "Ma ei saa aru miks see sind üldse huvitab " küsib ta pisut kurjalt. Tõusen püsti. Miks ta paneb mind sellisesse olukorda aga nüüd ma ei suud vastu panna ja karjun talle "Sest ma hoolin sinust kurat küll". Pööran selja ja kõnnin oma voodi poole. Olen poolel teel voodini kui tunnen enda randme ümber ta sõrmi. Ta tõmbab mind enda vastu. Ma ei saa aru kust ta selle jõu võtab ise on haavatud. Ma seisan tema vastas ning tal pole endiselt särki seljas. Mu süda taob kohutavalt. Mingisugune soe tunne jookseb läbi minu kui ta vaatab mulle silma. Ta silmitseb mu huuli jaa kummardub lähemeale. Ma ei tea miks ma midagi ei tee või noo tean küll mulle meeldib lihtsalt olla ta käte vahel ja näha seda pilku ta silmis. Ta läheneb veelgi ja lõpuks asetab ta oma huuled minu omadele. Mu sees oleks justkui midagi pahvatanud. Asetan oma käed ta ümber ja sama teeb ka tema. Ma ei suuda seda kirjeldada ma pole kunagi midagi sellist tundnud. Ta huuled on soojad ja mõnusad ma ei tahaks seda suudust kunagi lõpetada.