Kaunis enesetapp

4

Peitsin end oma toa sügavuses, hoolimata asjaolust, et ema mind paar korda toast välja tahtis ajada.

Ma ei tahtnud minna välja, ma ei tahtnud näidata inimestele seda, kui nõrk inimene ma olen. Ma ei tahtnud kuulda neid sosinaid ja näha neid vastikult uudishimulikke pilke. Kuigi mulle ei olnud teada, kas True oli sellest kellelegi rääkinud, olin ma oodatust kindlam, et ta tegi seda kohe kindlasti.

True lihtsalt tundus selline üleolev, enda arust kõikidest parem, otsusekindel ja salakaval, ta rääkis kindlasti kellelegi sellest, mida ta minu kätel nägi.

Samas aga, kui ma kuskil kuulen, et ta on sellest rääkinud, ma luban endale, et ma ei jäta seda asja nii ja teen kõik selleks, et True pärast niisama minu üle naerda ei saaks.

Tõusin voodilt ja vaatasin aknast välja, otse True maja poole. Ma tahtsin teha kindlaks, et tema suu püsib lukus. Aga, kuidas?

Ma ei tahtnud isegi oma toast praegu lahkuda. Miks ma siis veel majast lahkumisest mõtlen? Et kõik saaksid näha seda üksikut, valusa hinge ja koledate kätega tüdrukut? Et kõik näeksid, kui nõrk ma olen ja kui palju ma asju südamesse võtan? Et kõik näeksid, kui lihtne on mulle haiget teha ja mind end vigastama panna?

Ei... 

Haarasin oma peast kinni ja kukutasin end uuesti voodile. Ma ei tahtnud sellele mõelda, ma tahtsin olla nagu need teised noored, kes ei hooli inimeste arvamustest. Aga mina hoolisin. Ma ei saanud ühel päevak muutuda lihtsalt ükskõikseks ja ülbeks, külmaks maailma vastu. Selle asemel, et seda teha, tundsin liiga palju emotsioone ja panin hoopis ise end kannatama. Miks pidi keegi teine minu pärast südant valutama? See oleks isekas.

Pigistasin silmad kinni ja libistasin sõrmed juustesse. Need takerdasid mu juustesse, võtsin need ruttu ära ja peitsin oma näo nendesse. Ma teadsin, et pean temaga rääkima. Nendest armidest peavad inimesed kuulma vaid minu käest, sest need on Minu armid, Minu häbi, Minu läbielamised. Mitte True ega kellegi teise. See oli Minu saladus, Minu valik, Minu asi ja nii see pidigi jääma.

Tõusin otsusekindlalt püsti ja jooksin alumisele korrusele, olles juba valmis lahkuma, kui ema köögiuksele ilmus.

"Ja kuhu sina niimoodi kiirustad?" küsis ta kulmu kortsutades. Sain isegi aru, et see oli veider. Terve eelneva päeva olin teda vältinud ja nüüd panin kodunt jooksu, aga mul polnud praegu aega seletada. Tuli tegutseda.

"Probleeme lahendama, ema!"                                                            
Koputasin vaikselt True kodu uksele. Kuuldes liginevaid samme, tõusis mul  süda kurku. Siis aga avati uks ja otsitud inimene vaatas mulle otsa ning mul polnud enam kusagile põgeneda.

"True," ütlesin vaikselt, kui sõnad mu kurku takerdusid.

"Birdy?" vaatas ta mind segaduses ilmega. Tema helepruunid juuksed olid sassis ja tilkusid natuke, sinised silmad segadust ja küsimusi täis. "Mida sina siin teed?"

Nüüd, julgustasin end, enam pole taganemist.

Tõukasin ta ukse eest, nägu üleni punane ja käed värisemas. Jäin ta korrastatud esikusse seisma, kui ta vaikselt ukse minu järel sulges ja mind vaatama jäi. Siis ta pilk muutus, segadusest sai järsku külm ja tõrjuv pilk.

"Mida sa tahad?" küsis ta madala häälega.

Niivõrd kiire muutus temas pani mind oma tegevuses kahtlema ja pea pööritama, kuid ma ei saanud enam taganeda. "Kas Eva on kodus?"

"Ei."

"Oled sa talle rääkinud sellest?" küsisin ähvardavalt, et ta mind tõsiselt võtaks.

"Millest?"

Tirisin oma varruka üles ja näitasin käsivart, et ta aru saaks. Muidugi lõi see tegu mu südamesse igavese mõra... Ma lausa tundsin seda, kuidas oleksin tahtnud hakata hingeldama ja pisarad olid nii ligidal, aga ma ei saanud True ees murduda.

"Ah, sellest," vastas ta mu armidele pilku visates ja siis nägu krimpsutades, nagu see oleks vastik. "Ei taha oma ema endast välja viia. Samuti mitte kedagi teist, sest siis peaksin ma ju ka rääkima, kus mina sellest teada sain ja ma ei taha, et inimesed arvaksid, et ma mingite veidrikutega suhtlen."

Ahhetasin tema jõhkrate sõnade peale. See oli tõsine asi ja tegi väga haiget kuid pidasin targemaks oma valu ja kurbuse viha sisse peita, et ma ei näeks välja, nagu True sõnad teeksid mulle haiget. Ma pidin kaitsema kõiki inimesi, kes omasid neid arme, ma tundsin seda.

"Võta teatavaks, et nende armide pärast ei peaks keegi vastikust tundma. Need armid siin näitavad, et mul on olnud väga raskeid aegu ja hetki minevikus ja ka praegu, sina ei saa öelda, et nende pärast peab vastikust tundma. Sina ei ole kunagi midagi sellist kogenud. Sa ei tea, mis tunne on kell kolm hommikul oma voodil istuda ja pisaratest märja pilguga seina põrnitseda. Sa ei tea, mis tunne see on, kui sa teed endale viga ja näed, mida see sind ümbritsevatele inimestele teeb. Sina ei tea, mis tunne on iga päev leida end vaatamas neid arme ja mõelda, miks ma abi ei otsinud. Sina ei tea sellest mitte sittagi ja kui sa ei tea, siis pole ka vaja teha nägu nagu sa teaksid, millest sa räägid. Vali sõnu, enne kui tuled kedagi "minusugust" alandama, härra "Mul on nii väike silmaring, et ma oma varvastest kaugemale ei näe." Pisarad lausa purskasid mu silmist välja, kui ma oma põlgust ja viha täis pilguga talle silma vaadates neid sõnu talle näkku ütlesin.

Ma tahtsin, et ta näeks mu silmadest, et ma ei ole inimene, kes otsib läbi nende armide tähelepanu. Otse vastupidi, ma olin oma emale sellega niigi haiget teinud, aga ma tahtsin olla aus. Ma ei vajanud kedagi, kes minu eest kõige hullema ära teeks. Ma ei tahtnudki kunagi, et keegi sellest minu eest räägiks. Sest ainult mina teadsin, mis tunne see on, millest ma Truele karjusin. Siin ja praegu, True majas, teadsin vaid mina, mida ma oma deemonitega võideldes tunnen.

Enne, kui True oleks üldse midagi jõudnud vastata, pöörasin ümber ja jooksin minema. Mitte oma maja suunas vaid pargi poole.

Augustikuu oli juba poole peal, kool ei olnud kaugel ja kui True ei suuda oma suud pidada oli sellest kooliaastast tulemas midagi kohutavat. Inimesed olid õelad ja omakasupüüdlikud, mulle ei meeldinud tähelepanu. Muidugi pidin ma end lõikudes sellega arvestama, aga nende inimestega ei pidanud ma olema aus. Ja nüüd tahtsin ma veel vähem olla aus True pärast.

Selle pärast ma nii väga kartsingi. Ma tahtsin aja saabudes ise oma vigu tunnistada, ma ei vajanud suuvoodrit.

Ma pidin ise aus olema teiste ning iseenda vastu. Kuid elades nii ligidal sellisele inimesele nagu True, kuidas see üldse võimalik saaks olla?

Ma ei tea... Selles oligi probleem.