Kaunis enesetapp

14

Ma ei tea miks, aga ma polnud juba peaaegu nädal aega Truega rääkinud.

Istusin kodus, isegi siis, kui ema tööl oli. Tema sellest ei teadnud, sest True ei rääkinud talle... õnneks. Ma ei tahtnud minna True juurde tagasi.

Ma olin hirmul, ma kartsin, et ma murdun jälle tema silme all ja hakkan oma hulluseid tegema ja uputan ta maja oma pisaratega.

Mul oli ikka veel nii raske uskuda, et võib-olla ma pakkusin mingil moel Truele huvi. Mu aju lihtsalt ei tahtnud võtta sellist infot omaks ja mälestus tema sõnadest ja kallistusest kriipis mu pead ja südant.

Täna oli oktoobrikuu esimese nädala esimene päev. Esimene kuu koolis oli möödunud kiiresti, kuid samas aeglaselt. Kümnes klass polnud küll väga keeruline, aga miski mu mõtetes ei lasknud mul õppimistele keskenduda.

Suvel oli hea elada nii nagu ma ikka elasin. Mul polnud põhjust inimeste sekka minna, mul polnud põhjust teha head nägu ja näidelda kõigi ees. Aga nüüd ma seda koolis ainult tegingi.

Ma ei olnud klassis peale Jaeli mitte kellegagi lähemalt tuttavaks saanud, muidugi oli see hea, sest ma ei oleks tahtnud, et keegi minu elu kohta küsima hakkaks. Mulle piisas sellest, et Jael teadis. Ma ei kahetsenud üldse, et olin talle rääkinud.

Saime Jaeliga aina paremini läbi ja mul polnud kahttlustki, et ta on ebasiiras.

Jalutasimegi nagu iga teine päev, kahekesi kodu poole, kui Jael pakkumise tegi.

"Läheks äkki rampsi?" küsis ta huvitatult.

Ma polnudki millegi pärast varem selle peale tulnud. Olin tavaliselt olnud suur raamatutesõber ja lugeja aga peale lõikuma hakkamist on raamatud minu elust vaikselt eraldunud ja ma ei pannud seda tähelegi.

"Minugipoolest," vastasin ja kui me kõndisime kooli jalgpalliplatsist mööda, hakkas Jael ohkama, nagu teeks talle miski haiget.

"Mis on?"

"Ah, muidugi. Uhkeldis ja egoist True on end jalgpalli gruppi sisse sokutanud. Ega ongi parem, tegelegu sellega, mitte sinu ellu oma nina toppimisega."

Olin nii süvenenud True helepruuni peanupu otsimisse, et suutsin peaaegu kõrvust Jaeli mürgised sõnad mööda lasta.

Jäin seisma, et Jaeliga rääkida ja True üles otsida suurest poistekambast, kes olid palli tagumisse nii süvenenud, et ei pannud meid neid vaatamas tähelegi.

"Miks sa teda koguaeg nii palju halvustad?" küsisin natuke solvunult.

"Sa oled ikka nii blondiin..."

"Ei, ma olen pruunipäine lokilammas, kui sa juhuslikult värvipimedaks jäänud pole," näitasin oma juustele.

"Kus kohas need lokid veel seal sasipuntras sul on," turtsatas Jael.

"Kas see oli solvang või?"

Ristasin oma käed ja hakkasin juba tõsiselt endast välja minema. Mis tal olid päevad, et ta niimoodi igaühe kallal nokkima pidi?

"Ei, ei, lihtsalt tõin välja tõsiasja," kehitas Jael õlgu, nagu kõik oleks korras.

"Lõpeta palun ära!"

"Mida? Ütlesin ma midagi valesti või?"

"Ah läheme lihtsalt raamatukokku. Ma ei viitsi siin muneda enam," pööritasin silmi ja hakkasin vihaselt jalaga kivi lüües edasi minema.

"Ja ja, kuri tädike. Tegelikult on sul ilusad lokid ja sa oled ise ka väga ilus!"

Vaatasin Jaeli poole, kes mind kelmika muigega vaatas.  Otsustasin sellele mitte tähelepanu pöörata ja jätkasime teed.