Kaunis enesetapp

21

Roomasin kõhides ja ähkides veest välja, kui ellujäämisinstinkt mind selleks sundis.

Jäin külmale murule hingeldades lamama püüdes oma märgi ja kleepuvaid juukseid näo eest eemale lükata.

Mul oli nii külm ja paha olla, külm tuuleiil hiilis mööda järve veepiiri mulle aina rohkem lähemale ja mässas minu ümber. Ajasin end värisevana püsti ja võtsin enda ümbert kinni.

Ma ei suutnud välja mõelda põhjust või viisi, kuidas sai minu karje Truele kuuldamatuks jääda... või ei tahtnudki ta mind kuulda?

See võis ka üks põhjus olla... Aga ta ju käitus minuga nii ilusti.

Siis meenus mulle Jaeli kiri, kuidas see oli vees läbi ligunenud kui ainuke käes hoitav mälestus Jaelist ja see muutis mu nii kurvaks.

Ma hakkasin nuuksuma ja kõndisin aegajalt koperdades mööda tuttavat teed koduni. Pisarad hakkasid mu põskedel voolama, ma tahtsin olla kuskil soojas ja tunda ka end sooja ja õnnelikuna, aga see viimane oli küll liiga palju soovitud. Miski, mis minuga kunagi juhtuda ei saaks.

Mul oli külm ja mitte väljas valitseva ilma tõttu... Mu süda oli jäätunud ja saatis külmi värineid üle mu keha iga päev isegi, kui minu ümber oli soe.

Võib-olla kestab see seni, kuni kogu mu keha on jäätunud ja ma ei saa enese pääsmiseks enam midagi teha.

Jõudsin koju pärast pikka ekslemist linna peal. Kell näitas kapil juba üheksat ja ema hakkas mu ümber kohe paaniliselt askeldama, küsides tuhandeid küsimusi ilma vastuseid kuulamata.

"Mis sul juhtus?"

"Kuidas sul olla on?"

"Issand, kus sa olid?"

"Ma nii muretsesin, miks sa abi ei kutsunud?"

Kõik seesugused murest murtud ema küsimused.

Ma olin nii tuim, tundsin, et ei taha kellelegi midagi seletada. Mul polnud tuju kellegagi rääkida, eriti veel sellest.

Ema oleks veel rohkem murest hulluks läinud. Ta ei tohtinud teada, et ta tütar peaaegu ära uppus. Ta ei laseks mind siis kooligi või veel vähem üksi välja. Ta oli minu pärast juba niigi palju muretsenud ja südant valutanud.

Mul oli alati soov talle mitte kunagi enam haiget teha... aga millegi pärast lõpetasin ma alati, tehes vastupidist.

Vastasin, et olen väga väsinud ja tahaksin magama minna, mida ta mul muidugi lubas.

Käisin pesemas ja pugesin siis teki alla. Silmitsesin hetkeks aknast paistvat taevast ja nägin tumedas taevas sõudvaid pilvi ning valgelt vilkuvaid tähti. Võib-olla oli üks tähtedest Jael ja ta lehvitas mulle praegu...

Käes oli esimene detsember ja üles ärgates märkasin ma aknale maanduvaid esimesi lumehelbeid. Terve maa oli lumega kaetud ja see sädeles päikese käes nagu hõbe.

Tundsin end siiani tühja ja emotsioonituna, justkui miski enam ei loekski. Kui suren siis suren, kui elan siis suren, mis seal enam vahet on?

Mul oli natuke hea meel, et emal töö varakult peale hakkas, sest ma ei oleks tahtnud sellisena tema ette ilmuda. Õigupoolest oli mul sellest ka suva, ma ei viitsi enam inimeste ees näidelda nagu kõik oleks hästi, kuigi tegelikult ei ole miski kunagi hästi.

Võtsin oma koolikoti ja õuna ja astusin kargesse õhku, sulgesin koduukse ja asusin kooli poole teele, kuigi oleksin parema meelega oma toas püsinud ja vaadanud langevaid lumehelbeid.

Mu sügisesaabaste jäljed jäid õrnal lumekihil paistma, jälgisin oma samme terve tee kooli nii et oleksin peaaegu inimestele otsa kõndinud.

Mind tabas üks kohutav mõte - Jael on surnud... Teda pole enam. Kool peaks teadma sellest praeguseks. Nad teavad ka pildist, kus oleme me suudlemas Jaeliga.

Mismoodi nad Jaeli surmale reageerivad? Või arvavad nad, et ta on lihtsalt kadunud?

Mina teadsin, et teda pole enam ja sellest teadis ka True. Kui True räägib kellelegi kasvõi sõnakese Jaeli kirjast, olin ma valmis talle ise peksa andma ja see polnud mingisugune nali.

Sisenesin kooliuksest ja hetkeks tundus nagu terve kool oleks vaikseks jäänud ja jälginud mind, kui ma garderoobis käisin ja peale seda esimese tunni klassi suundusin.

Mu nägu oli täiesti ilmetu ja läbitungimatu, mu tuju oli täpselt sama. Samal hetkel tundsin ma aga, et kui keegi peaks üritama minuga rääkida, ma võin plahvatada ja asjad veel hullemini segi lüüa.

Potsatasin oma eelviimase rea keskmisele toolile istuma, mu tool tegi kõva, kriipivat häält nii et klass hetkeks minu poole pööras, aga ma ei pööranud neile tähelepanu, kohmitsesin oma kotis, et tunniks vajalikud asjad välja otsida.

Uks minu taga avanes ja õpetaja tuli klassi, et tunniga alustada. Mul hakkas kõhus keerama ja mu jalad tahtsid liikuma hakata klassist välja, et mitte kunagi enam naaseda.

Istusin paigal ja ignoreerisin põgenemisvajadust ja proovisin keskenduda meesõpetajale enda ees, kes oma sõrmed enese ees ristas ja kuidagi nukra ilmega meid kõiki vaatas, peatudes seal juures kõige kauemalt minul. Piisavalt kauaks, et ma oleks kohe toolilt tõusnud ja minema jooksnud, aga tema sõnad peatasid mu.

"Mul on väga kahju seda teile öelda, aga meil on alust eeldada, et meie seltskonnast lahkus jäädavalt õpilane Jael Dean. Jael oli väga tore ja sõbralik tüdruk, kes armastas elu ja inimesi."

Täielik vale.

"Ma tahaksin teile kõigile öelda, et kui keegi teist vajab kedagi, kes kuulaks ja annaks nõu, kuidas kaotusega toime tulla või mõne muu probleemi pärast, ma olen siin ja kogu ülejäänu õpetajatekollektiiv on samuti teie jaoks olemas. Ja me kuulame ja püüame ka võimaluse korral aidata."

Valetaja!

"Ärge unustage üksteist toetada ja aidata ja olge üksteise vastu ausad ning aktsepteerige üksteist, sest-"

Läksin näost üleni punaseks, kuulates neid sõnu inimese suust, kes ei teadnud sugugi, mida Jael läbi elama pidi lihtsalt sellepärast, et tema valikud erinesid teiste omadest.

Katkestasin õpetaja pühalikku toetuse jutu suure vihaga. "Mis õigusega te selliseid asju räägite?!"

Kogu klass pööras oma tähelepanud mulle. Nende jaoks oli see kindlasti kõik jube naljakas. Need homofoobikud said ju ühest hirmutisest lahti, kes järgmiseks? Mina?

"Mida te keegi siin üldse temast või minust teatsite? Just nimelt, mitte sittagi. Võtke teadmiseks, üks põhjus, miks Jaeli meie seas pole, olete teie. Ja ma loodan, et see teadmine ei lase teil enam kunagi magada ja et te nutate süütundest ja mul poleks sugugi kahju, kui te kõik oma mõtete ja arvamuste eest põrgus põlete!"

Õpetaja ahmis õhku ja mõned olid näost valged, teised jällegi irvitasid õelalt, kui ma klassist jooksu panin. Mulle tundus, et ma tegin liiga vähe Jaeli kaitsmiseks. Oleksin tahtnud neid veel tooliga visata ja pea piki tahvlit ära lüüa ja kriidise tahvlilapi neile suhu toppida, aga ma ei suutnud iseenda vastugi võidelda.

Puhkesin lohutamatult nutma ja potsatasin koridoris ühe laua taha istuma, sugugi mitte hoolides, mida klassis olevad inimesed sellest arvavad. Ma ei pannud tähelegi, et ma nutsin True klassi juures, kuni True seisis minu ees.

Hoidsin oma käsi näo ees ja nuuksusin lohutamatult, pisarad mööda käsi alla voolates.

"Birdy," ohkas True nukralt ja kummardus minu juurde, "miks sa nutad?"

Tegin näo, et ei kuule teda ja tõusin toolilt, et minema kõndida. Tirisin koolikoti omale ligemale, lükkasin kõvasti välisukse lahti ja jooksin välja, õhu kätte, mis mind lämmatas.