Kaunis enesetapp

23

Ballini oli jäänud veel kolm päeva, koolis käisid suured ettevalmistused ja õpilased ei rääkinud millestki muust kui oma ballikaaslastest, kleitidest ja ülikondadest, kes kuidas oma kaaslasi ballile kutsusid ja kuidas nende kutsetele vastati.

True käis enamasti kooli peal nina norgus ringi ja sageli tabasin ta mind pika pilguga vaatamas, nagu ta loodaks ikka veel, et ma nõustun.

Ma ütlesin talle eelmisel korral küll ära... aga miski minus tahtis siiski ballile minna ja näidata kõigile, et mind ei huvita nende jutud ja solvangud. Ma sain ka ilma Jaelita hakkama.

Jalutasin peale kooli otse koju ja taipasin, kui igav mu elu tegelikult on. Ma ei tee peale kooli mitte midagi, kui mitte arvestada enese ja teiste sisemist vihkamist ja nutmist ja depressioonis olemist... ja see oli täiega nõme.

Ma võinuks ju midagigi teha, et mõtteid Jaelilt ja lõikumiselt eemale saada, aga... ühtäkki oleks olnud imelik end nendest asjadest vabaks mõelda. Ma olin lõikumisega piisavalt kaua elanud, et see on juba suur osa mu elust ja see on kurb, et ma ei suuda ega taha leida sellest väljapääsu. Mis siis, kui on olemas midagi veel hullemat, mis mind kuskil pimedal nurgal valitseb?

Avasin ukse ja astusin oma tühja koju sisse. Ohates võtsin jalanõud jalast ja viskasin koolikoti nurka, et see pärast üles oma tuppa viia.

Läksin kööki ja panin vaikselt raadio käima, sealt tulid mingid uudised, mida ma alguses tähele ei pannud. Soojendasin eilsest alles jäänud supi üles ja tegin omale paar võileiba, kui mu kõrvad tabasid raadiouudistest tuttava nime.

"...kelle tütar oli Jael Dean, leiti täna hommikul surnuna Red Rocks kaljult alla sõitnud autost. Politsei ja parameedikute arvates tegi mees enesetapu eile õhtul, sõites kaljult alla. Põhjuseks peetakse tütar Jael Dean'i hiljutist kadumist..."

Mulle tundus, et maailm hakkas mu ümber ringi käima ja kõik läks jarsku tummaks, jättes mu kõrvu piniseva vaikuse.

Jaeli isa oli surnud? Ta tegi enesetapu?

Võtsin oma peast kinni ja istusin ruttu, enne kui ma kokku oleks kukkunud. Mul oli suur tahe minna ja oksendada oma sisikond välja, kogu maailm tundus järksu tugevalt kokku tõmbuvat ja siis miljoniteks tükkideks plahvatavat.

Mul oli nii paha olla, et ma kõndisin vaevaliste sammudega wc-sse ja kummardusin poti kohale, kuhu kogu mu söödud hommikusöök ja lõuna korraga tee leidis.

Istusin hingeldades wc põrandale maha ja puhkesin lohutamatult nutma, peites oma nägu kätesse, mis mu pisarad kinni püüdsid. Kõigepealt Jael, nüüd tema isa... Kes järgmiseks? True? Minu ema? Mina ise? Ma ei imestaks enam sugugi.

Ma lihtsalt ei saanud aru, mida ma olin nii halba teinud, et ma pean nii palju kannatama koguaeg. Kas tõesti ma ei saanud hetkekski kuidagi oma päeva nautida, kui mul üle pika aja natukenegi parem tuju oli?

See oli nii ebaaus! Kõik oli nii ebaaus! Ma ei tahtnud sellist elu elada, ma ei tahtnud, et inimesed mu ümber sureksid...

Tõusin püsti ja lõin kõva pauguga wc ukse kinni, kõndides tagasi kööki. Paugutasin sahtleid, kuni leidsid parajalt tervava noa ja hoidsin seda hetke oma käes ja vaatasin sellelt enda peegeldust. Noa peegelduselt paistis pisarates tüdruk, kelle ripsmedušš oli üle põskede triipudena laiali valgunud, juuksed hobusesabas peaaegu lahti ja kui väga lähedalt vaadata, olid tema silmad täis valu ja kui tähelepanelikult kuulata, võis kõlada murdunud südame nõrk tuksumine.

Kerisin oma varruka üles ja vaatasin oma armistunud kätt. Miks ma lihtsalt ei suutnud oma elu lõpetada? Miks? Sest mu ema oleks väga kurb... Võib-olla teeks ka temagi enesega midagi sellist nagu Jaeli isa... või satuks ta suurde ja sügavasse masendusse, mis on tegelikult veelgi hullem.