Kaunis enesetapp

13

Olin täiesti eksinud, kadunud, silmepiiril vaid pimedus. Kuidas ma pidin enese aitamisega hakkama saama? Ma ei olnud valmis muutuseks. Ma ei tahtnud oma mugavustsoonist väljuda, huumor oli muidugi see, et isegi mugavustsoonis polnud mul mugav.

Ma ei tundnud end oma kehas hästi, mu armid tegid mu silmadele haiget ja isegi enese jaoks ei suutnud ma enda vigastamist lõpetada.

Mu ema muretses minu pärast veel rohkem. Olin ta mure nii kaugele viinud, et ta ei julgenud mind enam üksi kojugi jätta.

Ema arvates olin ma liiga ohtlik enesele ja tema arvamus tegi mulle haiget, eriti sellepärast, et see oli tõsi. Ma sain tema sõnadest aru. Ma ei saanud enam peitu pugeda oma deemonite eest, sest suurim oht olin ma ise iseendale. Ma olin asja nii kaugele viinud, et pidin kartma iseend.

Tänane vestlus tõestas seda mitme kordselt.

"Birdy," kuulsin ukse paugatus, ema oli poest tagasi tulnud. "Kõik korras?"

"Jah, mis on? Homme on koolipäev, ma pean õppima."

"Mul on sulle üks tähtis jutt, palun tule kööki."

Ohkasin tüdinenult. Mis tal nüüd vaja oli? Mis oli tähtsam, kui minu õpingud?

"Jah?" küsisin ja jäin uksepiidale seisma.

Ema pani viimased asjad külmkappi ning pöördus minu poole ja lausus ilma ühegi sissejuhatuseta:

"Homsest alates koolist tulles lähed sa True juurde nii kauaks kuni mina töölt tulen. Okei?"

Läksin näost üleni punaseks. See tähendas Truega veel rohkem koos olemist? Ma olin soovinud temast nüüd just pääseda. Mul oli halb tunne sellepärast, mis juhtunud oli ja ma ei tahtnud Trued tükk aega näha. Tema käed minu ümber minu mälestustes kummitasid mind ja ma ei saanud seda peast välja, mida ma olin tundnud teda kallistades.

Ma kartsin, et ei julge talle enam otsa vaadata.

"Aga me käime Truega erinevates klassides, see tähendab erineva pikkusega päevi. Pealegi ei vaja ma lapsehoidjat!"

Mu nägu oli meeleheidet täis.

"Ma ei ütlegi, et sa vajad lapsehoidjat. Ma lihtsalt ei taha sind üksi jätta," vastas ema rahulikult nagu räägiks väikese lapsega.

"Issand ema, sa ei saa ju ometi arvata, et ma tahan Truega ühes ruumis veel kauem olla, kui ma juba koolis pean olema?"

"Mis siis selles nii halba on?" küsis ema, segaduses olles.

Ohkasin dramaatiliselt. "Kõik on halb! Kas ma ei võiks lihtsalt Jaeli juures viibida nii kaua? Ta elab samuti siin ligiduses."

Olin valmis juba kergendusest ohkama, et see mulle meenus, kui ema mu igasugused rõõmustamised rikkus.

"Ei. Ma isegi ei tunne seda Jaeli."

"Hah ja True'd tunned?"

"Ei, aga ma olen teda näinud ja temaga natuke rääkinud. Ta hoolib sinust, Birdy."

"Jael hoolib ka! Ja kus kohast sa võtad, et True hoolib? Tema on üks suur põhjus, miks ma ei taha siin elada! Ma ei tunne end tema seltsis mugavalt."

"Okei, leppime kokku. Siin on minu ettepanek ja kui see ei sobi, siis ise tead. Aga True juurde lähed niikuinii."

Ohkasin taas ja pööritasin silmi.

"Kuula mind ära," katkestas ema mind enne kui ma oleks jõudnud midagi öelda. "Sa võid minna selle Jaeli juurde mõni päev. Aga ülejäänud päevadel oled sa Eva juures. Kokkulepitud?"