Kaunis enesetapp

11

Nii palju, kui ma ka ei proovinud, mõtted tiirlesid alati True ümber.

Jaeli öeldud sõnad kajasid mu peas igast nurgast vastu ja ma ei suutnud neid uskuda, sest minuga oli True enam-vähem normaalselt käitunud, kui mitte arvestada tema õelushetki. Aga, kas  Jael mitte ei mõelnudki seda?

Alguses oli True minu vastu õel, sellepärast, et ta arvas, et see teeb teda salapäraseks ja ohtlikuks ja see ju tõmbab tüdrukuid. Tõmbab ju?

Aga kui ta nägi, et minule see ei mõju siis otsustas ta vastupidist poissi mängida ja mind oma sarmikuse ja härrasmeheliku poolega püüda. See oli nii loogiline!

Just täpselt sellist mängu ta mängiski! Tahtis mind meelitada enda poole, endale oma valedega, et hiljem minu süda murda. Kuradile! Õnneks ei olnud ta isegi ligidal mitte sellele, et mind ninapidi vedada. Ma taipasin ise selle ära veel enne, kui ta midagi tegemagi hakkas.

Ja unistagu edasi, et ma lasen tal sedasi jätkata ja mulle närvidele käia. Ma pean esimesel hetkel selle lolluse lõpetama ja ta mõistma panema, et tüdrukutega ei mängita selliseid mänge. Jumal tänatud, et Jael mind hoiatas ja mulle rääkis. Ma oleksin vist oma lolli peaga seda uskuma jäänud, et True minuga nii hästi käitub.

Kõndisin meie klassi garderoobi ja riputasin oma jope nagisse, kui keegi mu selja taha hiilis ja mind ehmatas. Kiljatasin, nagu viimane plika ja pöörasin end ringi, leides sealt muigava True.

"Mida sa tahad?" küsisin vihaselt, kui nägin, kuidas ta minu üle irvitas.

"Kellelgi paha hommik?"

"Enne sinu nägemist oli ilus."

"Oi, see tegi praegu haiget," vastas True nukralt ja haaras oma südamest, kuid kui ma garderoobist lahkuma hakkasin järgnes ta mulle.

"Mida sa tahad?" sisistasin talle.

"Ma saadan sind ainult klassi..."

Pöörasin ringi, näost punane. Miks ta pidi niimoodi käituma? See tegi haiget, sest ma tõesti arvasin, et ta hoolib minust nüüd ja tahab minuga suhelda, aga tegelikult ta valetab mulle silma sisse.

"Kas sa jätaksid mu palun rahule?"

True nägu vajus ära ja ta jäi mind lihtsalt jälgima.

Siis ta küsis: "Jael, see tüdruk kellega sa suhtled, tema pani sulle minust mingid mõtted pähe, jah?"

"Ei, ei pannud," ajasin põikpäiselt vastu, kuigi mind häiris, kuidas tema hääl kõlas nii, nagu Jael teeks midagi valesti. Aga siis mul käis mingi plõks peas. Muidugi!

Trued häiris, et Jael tema plaanid nässu keerab ja tema tõelist poolt teab. Aktsepteerigu siis oma tegude tagajärgi! Mis ta arvas, et keegi ei julge tema valedest mulle rääkida?

"Pani jah. Sellel nõial on alati olnud minu vastu mingi vimm."

"Eks tal on põhjust ka," vastasin turtsakalt. "Ma pean nüüd tundi minema."

Pöörasin ümber ja kiirustasin kordagi tagasi vaatamata klassi. Mu süda peksis ja ma olin näost punane. Ma ei tundnud end enam ära. Mis oli juhtunud? Miks ma nii turtsakalt ja õelalt käitusin koguaeg?

Varem olin ma vaikne, tagasihoidlik, maailma eest peidus. Ma ei suutnud isegi normaalset vestlust kellegagi arendada, rääkimata siis kellelegi otsa vaatamisest. Kuigi ega ma ei saa eitada, mulle meeldis see uus pool minus.

Istusin Jaeli kõrvale ja ohkasin kurnatult.

"Nuh, mis sul on nüüd? Pohmakas?" muigas tüdruk ja keerutas oma juust sõrme ümber.