Kaunis enesetapp

24

Pildil on Birdy ballikleit :)

***

Passisin paberil seisvat kirja veel päris tükk aega ja ei teadnud, kas nutta või naerda. Paber oli mõnes kohas millegi sädelevaga koos ja tähed, mis moodustasid küsimuse "Kallis Birdy, kas tuleksid minuga siiski ballile?" olid paberi keskel tõeliselt pilkupüüdvad, sest paistsid oma musta värviga välja.

Põrnitsesin seda enda käte vahel hoides ja mu sees mõllasid tuhanded tunded, mis mind täiesti segaseks ajasid, aga see oli head moodi segane. Mulle meeldis see tunne, mida ma tundsin. Ühteaegu ärevil ja elevil ja mul oli soov True juurde minna ja talle oma nõustuv vastus anda.

Parasjagu juhuslikult, kui sulgesin välisukse, et seda teha tuli mulle aga üks väga huvitav idee. Mis siis, kui ma ei ütlegi Truele, et ma ballile tulen? See tundus nii hea mõte olevat, et see ajas mind vägisi omaette itsitama nagu viimane lollakas.

Pidin emaga rääkima ja hakkama kleiti otsima, sest aega polnud enam üldse jäänud.

Kui ema töölt väsinuna koju jõudis, ei tahtnud ta minuga eriti rääkida. Ta paugutas uksi ja torises omale midagi nina alla, samal ajal, kui ma ta tähelepanu üritasin püüda.

"Ema, kuula mind..."

"Kuula mind, paluuuun"

"Emaaa?!"

"Mul on tähtis jutt?"

"Kas sa kuuleksid mind, palun?"

"Ema!!!"

Kõndisin tal järgi ja mangusin teda senikaua kuni ta lõpuks mulle vihast punase näoga käratas: "Mida sa tahad?!"

Ma polnud ema juba ammu aega nii pahasena näinud, olime praegu saanud üksteisega väga hästi läbi... Ilmselt tänu sellele, et ma olin juba õppinud oma tundeid ja meeleolusid enda teada hoidma nii, et tema ei pidanud nii palju nendele keskenduma. Arvatavasti arvas ta ka seda, et ma ei lõigu end, mida ma ilmselgelt tegin...

"Ah, ei midagi," vastasin samuti turtsatades ja hakkasin köögist lahkuma, kui ema mind raskelt ohates peatas.

"Kui sa juba alustasid, ehk lõpetaksid ka?"

Ta nägu oli täis küsimusi aga ma nägin ta otsaesisel murekortse, mis polnud tingitud minu käitumisest. Mulle tundus ka, et ta nägi sellel hetkel mitu aastat vanem välja, kui ta muidu oli ja see hirmutas mu täiesti ära.

Kõndisin paar kindlat sammu emani ja haarasin ta oma embusesse. "Ma tahtsin öelda, et armastan sind. Aga..."

"Mis aga?" küsis ta rahulikult ja hoidis minust kinni.

"Kohe varsti on koolis ball tulemas... ja True... kutsus mind sinna ka ja... mul oleks vaja kleiti ja kingi... ja ilmselt soengut," vastasin, punastades True nime mainimise juures.

"True?" tärkas emas kohe huvi ja ta muigas, mul oli selle üle nii hea meel kui paha meel. "Mis ajast sa temaga nii lähedane oled...?"

"Ei," ohkasin pahaselt, "ta ise kutsus mind, mina ju ei teadnud, et ta tahab minna."

"Jajaa, ma mäletan, kui ma omal ajal..."

"Ema, ei, palun lihtsalt vasta, millal me poodlema läheme?"

"Nii, et sa kavatsedki minna? Truega?" küsis ema üllatunult, nagu see oleks mingi suur uudis.

"Noh jah... Üksi oleks nagu veider. Pealegi tahan ma teha talle üllatuse."

"Ohoh," itsitas ema, "asjad on juba nii kaugel, et teete üksteisele üllatusi?"

Saatsin talle tülpinud näoilme, mille peale ema käed tõstis ja naerma puhkes. Ta taganes vaikselt külmkapi juurde, võttes sealt ükshaaval vajalikud asjad, minuga selle kõrvalt vesteldes.