Kaunis enesetapp

12

Vahel olin ma kurb, vahel pakatasin ma energiast, vahel valasin ma verd, vahel jagasin oma rõõmu, vahel ma elasin aga enamasti...

...ma lihtsalt surin.

Ma ei tahtnud teada, mida tulevik mulle tooma pidi. Ma ei tahtnud teada, milliseid kaotusi ja millist valu ma veel pidin läbi elama, enne kui ma suutsin võtta noa ja end igaveseks siit maailmast eraldada.

Õnnelikke lõppe pole olemas, ega ju? Mina vähemalt ei usu nendesse "õnnelikesse lõppudesse". Lõpp tähendas surma ja surm polnud õnnelik... eks?

Aga mis siis, kui ma ootasingi surma? Kas surm on siis ikkagi mu õnnelik lõpp?

Naljakas oli mõelda, et need kes ootasid surma, neid ootas ees õnnelik lõpp ja neid, kes ei oodanud surma, neid kurb lõpp.

Elu oli niigi habras, aga mina jätkasin iga päev sellega mängimisega. Ma mõtlesin küll, et mida mu surm ometi mu emale teeks ja kuidas ta kannataks, aga... ma teadsin, et ta tahtis, et mul oleks oma õnnelik lõpp. Ja kui mu õnnelik lõpp oli surm, siis... ta pidi sellega arvestama.

Aga siis meenus mulle True. Ma ei tea miks... Iga kord, kui ma mõtlesin oma surmale ja erinevatele viisidele, kuidas see juhtuda võiks, ilmus mu silme ette pilt Truest, kelle silmad olid pisarates mind vaadates.

Isegi, kui mitmed mu lõikearmid karjusid tema nime ja ta oli mulle haiget teinud, tahtsin ma teada, mida ta tegelikult tundis ja kes ta oli.

Ma olin lihtsalt nii segaduses.

Ma ju ütlesin talle, et ma ei taha, et ta mind õpetaks või minu elu elaks ja minu eluraamatut kirjutaks... aga, ma tahtsin teda oma ellu.

Kas tõesti oli mulle jäänud tema käitumisest nii vale mulje? Ta ütles, et ta tahab mind ainult kaitsta. Kas ta siis hoolis minust? Kas ta mõtles oma sõnu tõsiselt?

Süümepiinad nende sõnade tõttu, mis ma olin talle öelnud kummitasid mind nii päeval kui ööl. Ma ei tahtnud talle haiget teha. Ma tahtsin temaga paremini tuttavaks saada ja temaga normaalselt suhelda ilma, et me peaks üksteist koguaeg solvama või kiusama.

True hooliv pool oli nii ilus... et ma vägisi tundsin, kuidas mu katkised osakesed tänu temale taas omavahel ühtivad. Nagu ma oleks taas tervik. Nii klišeelt kui see ka ei kõlanud, True lappis mu tagasi kokku. Ja ma sain sellest alles nüüd aru.

Oli esimene nädalavahetus koolist ja ma nautisin seda täiega ehk pikutasin oma voodil ja kavatsesin mitte midagi teha. Ema oli tööl ja ma mõtlesin, et ma ju võiksin midagi tarka teha, aga ma ei jaksanud.

Ajasin end siiski püsti ja istusin laua taha, avasin sahtli, et otsida paberit ja pliiatseid, et midagi kirjutada või joonistada, kui kogemata sahtli vahele jäänud nuga põrandale kukkus.

Vaatasin seda suurte silmadega, tänaseks olin lihtsalt lootnud puhata deemonitest ja koledatest mõtetest, kuid saatusel polnud sellised plaanid.

"Ei, ei, ei," sosistasin närviliselt, kui ma tundsin suurt vajadust see nuga põrandalt võtta ja end vigastada.

"Ei, ei tohi!"

Pisarad hakkasid mu silmist jooksma, ma ei olnud kunagi midagi sellist tundnud. Mu käsi sirutus lausa iseenesest noa järele, armid närvi ajavalt sügelemas, nagu tahaksid taas avaneda.

"Palun, ei," hoidsin oma kätt tagasi ja peitsin oma näo nendesse, kui ma nutta tihkusin. Õhk tundus kokku pressitud ja mu toa seinad hakkasid mulle peale vajuma. Ma pidin välja pääsema!

Hingeldasin ja nutsin nagu titt, ila suust tilkumas, kui ma pisarate käes värisesin ja lämbusin. Võtsin noa ja viskasin selle pikki seina.

"Ei!" karjusin täiest kõrist ja libistasin käsi mööda juukseid, joostes oma toast välja.