Elu keerdkäigud

6

Enne, kui te lugema hakkate, siis SUUUUURED VABANDUSED, et ma pole kirjutanud ja see osa tuleb suht lühike, sest arvutis ma ei saa millegipärast uut osa lisada ning ma proovin siis telos :)

Ja, nagu te ilmselt märkasite, ma muutsin pealkirja ja kaane ära. Eelmine tundus igav :D

*2 nädalat hiljem*

Kõik on ikka veel hästi, meie Tomiga oleme koos. Teised poisid käivad ka tihti meil, aga nüüd nad suudavad end vähemalt veidikene taltsutada.
Charlottega (Tomi õde) olen ka rohkem suhtlema hakanud ning oleme suuured sõbrad.

"Kuulge, ma lähen käin linnas ära," hüüdis Tom meile.

"Kas ma võin ka tulla?" küsisin.

"Mkm, oota siin, ma käin kähku ära."

"Okei," vastasin ning suudlesin teda.

Niipea, kui Tom uksest välja astus, suundusime me kööki. Panin kohvi jooksma ning istusin laua taha, kus kõik juba jutustasid.
Märkasin, kuidas Kermo ja Charlotte üksteist jälgisid. Püüdsin kuidagi tüdruku pilgu ning kergitasin mitu korda kulme. Char vaid naeratas.

Kui kohv valmis sai, siis valasin selle tassidesse ja panin kõigile suhkru ära. Asetasin kõik tassid lauale ning istusin taas oma kohale.

Jutustasime oma lapsepõlvest ja värki, kuni tundsin, et midagi lendas mulle sülle. Germo oli paberkuulikese visanud. Avasin selle ning seal oli kirjas: "Peame rääkima"

Natukese aja pärast vabandasin kõigi ees ja ütlesin, et lähen vetsu. Peagi tuli ka Germo, halli pusa peal pruun kohviplekk.

"Sa ajasid meelega särgi peale kohvi?" küsisin naerdes.

Poiss vaid noogutas.

"Tead, Johanna, kui valus see on, kui ma näen, et mu poolt armastatud tüdruk mu enda vennaga käib?" küsis poiss vaikselt, maha vaadates.

Mm, oota. Ei tea.

"Alati, kui ma näen teid kallistamas, suudlemas või mida iganes, läbib mu südant valus jutt, aga ma ei näita seda välja, ma lepin sellega. Kas tead, miks?" rääkis ta edasi.

Raputasin vaid pead.

"Sest ma näen, et sa oled õnnelik ja ma ei taha teie suhet rikkuda."

Langetasin pea ning mõtlesin selle üle järele.

"Anna andeks, aga ma ei saa enda tundeid juhtida ega keelata. Suur aitäh, et sa sellega lepid," sõnasin vaikselt.

Germo tõmbas oma pusa varruka üles ning näitas veenide juures olevat armi.

Tõmbasin sõrmega sealt üle ning küsisin: "Miks?"

"Kunagi, paar aastat tagasi olin ma suhtes ühe tüdrukuga, keda kiusati. Ma isegi ei tea,mille pärast. Ta ei olnud kole, paks, vaene ega midagi. Täiesti tavaline tütarlaps. Ülitore, naljakas ja kõige ilusam üldse, täpselt sinu moodi.
Aga siis, ühel peol ma petsin teda. Magasin ühe bitchiga, kes muidugi lobises selle kõik välja.
Ma püüdsin Hannale seletada, et ma olin täis ja millegi mõju all, aga ta ei kuulanud ja tahtis, et ma temast eemale hoiaks. Siis juhtus tema vanematega õnnetus ja nad surid. Selleks ajaks oli Hanna mingi uue kutiga suhtes. Too jättis tüdruku maha ning Hanna närvid ütlesid üles ja ta tegi enesetapu, poos end üles.
Ma tundsin end selles süüdi. Mille kuradi pärast ma sinna peole ronisin? Ta oli ainuke, keda ma päriselt, südamest armastasin. Ta puges nii sügavale mu südamesse, et see tegi haiget. Nii, kui ma teada sain, et ta nii tegi, sain ma tohutult vihaseks ja hakkasin end süüdistama.
Langesin masendusse, tarbisin narkootikume, alkoholi ja igasugust keemiat, kuni ükspäev lihtsalt viskas kopa ette ning otsustasin, et ei taha enam elada.
Lukustasin end vannituppa ja tõmbasin veenid läbi. Peagi läks pilt mustaks ning arvasin, et olen pääsenud, surnud. Aga kus sa sellega.
Teadvusele tulin haiglas. Ema, isa, Char ning Tom olid kõik seal, silmad punased peas. Rääkisin neile kõik ära ning nad saatsid mu psühholoogi juurde, et terveks saaksin. Ma käisin seal, aga see ei aidanud.
Siis tulin 4 nädalat tagasi siia elama, ajutiselt, nii kuidas juhtus. Siis ma nägin sind ja mulle tuli kõik meelde. Aga seekord ma otsustasin, et ma ei anna alla, ma pean elama," jutustas Germo.

Pisarad aina voolasid mööda mu nägu alla ning siis tuli ka kuti silmast üks pisar.

"Anna andeks, ma ei teadnud. Mul on nii kahju," pomisesin.

"Minul ka," kuulsin poisi vastust.

Kallistasin teda mitu-mitu minutit, kuni tundsin, et ta südamelöögid taanduvad õigesse rütmi. Poiss istus vetsupotile ning pani pea põlvedele.

"Jah, ma tean, et sa armastad Tomi ja mul on seepärast hea meel, aga lihtsalt, ma mõtlesin, et sa peaksid teadma," sõnas Germo.

Kükitasin ta ette maha ning lihtsalt jälgisin teda ja mõtlesin, et mida ta küll läbi on pidanud elama.

Kallistasin poissi veelkord pikalt ning ütlesin, et teised hakkavad juba midagi kahtlustama, lähme tagasi.

Loputasime näod ära ning hakkasin ust lahti lükkama, kui kuulsin matsatust. Avasin ukse ning seal olid kõik pikali.

"Ei, me ei kuulanud pealt, lihtsalt külakuhi," sõnas Char ehmunult

"On aru saada ja," vastas Germo.