Harry vaatenurk:
Mina: Johannes?
Võõras: Jah. Randar?
Randar: Jah. :)
Johannes: Anna andeks, mul pole täna eriti jutu tuju. Ma tunnen ennast üpris halvasti.
Randar: Kas ma saan sind kuidagi aidata. Tahad sa sellest rääkida?
Johannes: Tegelikult mitte eriti. Ma olen lihtsalt lootusetult valesse inimesse armunud.
Randar: Ma tean mida sa tunned..
Johannes: Ma ei saa seda valu mitte kellegagi jagada.. Mitte keegi ei hooli.
Randar: Mina hoolin. Ma olen alati su jaoks olemas.
Johannes: Kuidas on võõra inimesega nii lihtne suhelda? :)
Randar: Ma ei tea. :)
Johannes: Sa olid eile kurb. Sa pidid sellest täna rääkima.
Randar: Ma tegelikult ei taha sellest väga rääkida. Lihtsalt valus on elada mõttega, et inimene keda sa armastad ei armasta sind kunagi vastu..
Johannes: Oled sa selles kindel?
Randar: Täiesti. Rohkem kindel ei saagi olla. Ta on suhtes. Ta armastab kedagi teist. Pealegi ei saaks see kunagi võimalik olla.
Johannes: Miks?
Randar: Võibolla ma kunagi räägin sulle.
Johannes: Mida?
Randar: Oma suurima saladuse..
Ma lõpetasin vestluse. Ma ei taha sellele jälle mõelda. Ma ei suuda. Ma unstasin, aga uue vestluse kokku leppida. Loodetavasti on ta homme kell 3 jälle siin. Mul on tõesti vaja kellegagi rääkida.
Louise vaatenurk:
Randar katkestas vestluse. Võibolla kunagi ta räägib mulle oma saladuse kui mina talle sammuti oma suurima saladuse avaldan? Saladuse mis on mind juba 3 aastat sisemiselt söönud.
Mõned päevad hiljem
Harry vaatenurk:
Ma eksisin. Ma ei ole Randariga rääkinud juba 3 päeva, kuid ometi olen ma iga päev kell 3 Omagles nagu kellavärk. Ma tean, et ükskord ta tuleb tagasi. Ma tunnen seda. Louise ja minu vahel on asjad kohutavalt havenenud. Louis on päevad läbi Eleanoriga ja kõik räägivad, et nad on õnnelikumad kui kunagi varem. Louis ei räägi enam minuga. Kõik mis ta koju jõudes teeb on läheb oma tuppa ja sulgeb ukse. Ma pole ka temaga juba 3 päeva rääkinud. Kõik see Eleanori jama teeb mulle kohutavalt haiget ja ma olen tüdinenud olemast armukade ja öösiti nutmast, kuid ma ei saa midagi teha. Mu tunded Louise vastu aina suurenevad.
Louise vaatenurk:
Me tegime Eleanoriga kõik selgeks. Ma ütlesin talle, et ma pole teda kunagi armastanud, kuid me ei saa lahku minna. Eleanor töötab nüüd managemendis. Nii haigelt kui see ka ei kõlaks ta saab raha selle eest, et ta on mu tüdruksõber. Minu, managemendi ja Eleanori suhted on selle kahe päeva jooksul ainult halvenenud. Keegi koguaeg kontrollib mind. Ma pean igapäev ennast Eleanoriga näitama ja tegema näo, et ma olen õnnelik. Seda ma muidugi pole. Ma pole seda üldse. Ma olen masenduses.
