Harry vaatenurk:
Ma olin üliõnnelik, et lõpuks oli keegi tagasi kellele ma saan oma muresid rääkida ja kellega oma aega veeta, sest Louisega pole see enam kindlasti võimalik. On saladusi mida ma ei saa temaga jagada. Ma mõistsin, et olin mõttesse jäänud ning raputasin ennast õrnalt.
,,Jäätis'' meenus mulle.
Louise vaatenurk:
Nagu viimased 4 päeva istun ma ka täna oma toas luku taga, mustad kottis riided seljas ja silmad pisaraid täis. Järsku kuulsin ma, et keegi üritab ust avada. Uks on, aga kinni ja sellepärast järgneb sellele kopputus.
,,Harry, ma ju ütlesin, et ma ei taha kellegiga rääkida. Eriti veel sinuga! Mitu korda ma pean sama asja kordama? karjusin ma ukse suunas.
Vaikus.
Tavaliselt kopputab Harry veel miljon korda ja alles siis läheb ära. Endiselt vaikus. Ma liikusin uksele lähemale, et mõista mis toimub. Vaikus. Kedagi nagu pole. Ma otsustasin ennast veidikene korda teha, pisarad pühkida ja vaadata mis toimub. Äkki juhtus midagi, sest mitte kordki pole Harry lihtsalt lahkunud. Olenemata sellest, et ma talle igapäev ütlen, et ma ei taha teda näha, on just tema nägemine ainuke asi mida ma tahan teha.
Nialli vaatenurk:
See nüüd küll hästi välja ei kukkunud, mõtlesin ma endamisi. Kas neil on mingeid probleeme? Kas nad on tülis? Kas midagi juhtus? Mu pea täitus ksimustega millele ma lootsin vastuse saada kööki minnes ja Harryga rääkides. Kööki ma suundusingi ja seal ootas mind suure naeratusega ees Harry. Ta oli mulle pannud terve suure kausitäie jäätist. Jäätise peal oli veel suur hunnik maasikaid ja šokolaadi. Mulle meeldib küll süüa, kuid praegu ei olnud see mulle tähtis. Midagi toimus siin majas ja ma olen kindel, et ma saan selle kohe teada.
,,Harry, mis toimub?'' küsisin ma natuke kurva kuid segaduses häälega.
Harry nägu langes hetkega. Ta silmad muutusid märjaks, kuid ta üritas siiski tunduda tugev.
,,Mismõttes mis toimub?'' küsis ta minult, kuid ta mõistis ise ka millest ma räägin.
,,Louis just karjus mu peale arvates, et see oled sina. Ma olen väga segaduses.''
Nüüd Harry nõrkes. Ta istus diivanile ja hakkas vaikselt kuid lahinal nutma. Ta ei öelnud midagi.
,,Kas teievahel juhtus midagi?''
Harry ei vastanud mulle. Tal hakkas pisaraid kõigest rohkem voolama. Ma ei saanud midagi muud teha kui talt ümbert kinni võtta ja kõvasti kaisutada, et anda talle mõista, et ma olen tema jaoks olemas. Ma olen alati olemas, kuid ma teatsin, et ma pean teada saama mis Harry ja Louise vahel toimub.
Louise vaatenurk:
Ma panin vaikuses puhtad riided selga ning pesin oma silmad. Isegi kui ma tahaksin päevad läbi lihtsalt voodis lamada ja nutta, tean ma, et varsti jõuab siia ka Eleanor ja tänaseks on ''meil'' plaanitud minna koos kaubanduskeskustesse, et teha veel neid perfektse paari fotosid. Nagu neid oleks praegu juba vähe.. Sellele ma aga praegu ei mõelnud. Harryga oli midagi juhtunud ja ma tegin vaikselt oma toa ukse lukkust lahti, et minna alla uurima mis on juhtunud. Kikivarvukil sammusin ma möööda lühikest koridori, et jõuda treppini millest ma saaksin esimesele korrusele. Juba enne trepide juurde jõudmist kuulsin ma vaikset nuuksimist. Just kui keegi nutaks. See oli Harry. Ma kõndisin natukene trepidest allapoole kuni minu ees avanes vaade: Harry ja Niall kallistasid üksteist, võinoh pigem lausa kaisutasid ja Harry nuttis. Harry tõstis pea, kuid mind ta ei näinud. Niall vaatas talle kaasatundvalt otsa ja pühkis õrnalt käega Harry põsketelt allavoolavad pisarad. Kuigi ma ei taha seda tunnistada mu süda oleks kui mitmeks tükiks purunenud. Kas Harryle meeldib Niall? Kas Niallile meeldib Harry? See pole võimalik mõtlen ma. Harryle meeldivad naised. ''Vanemad naised'' nagu meedia üritab kõikidele pähe määrida. Kuid siiski. Harry veetis konsertil päris kaua aega Nialliga koos ning nad jagasid isegi vahepeal tuba kui Eleanori avalikusele näitamise aeg oli. Olgu kuidas on kuid mu süda tilgub ikkagi verd. Ma olen armukade. Jah, armukade. Mina tahan olla see kes teda lohutab, tema nägu õrnalt puudutab, räägib talle kui palju ta mulle tähendab või lihtsalt hoian teda vaikselt oma kaisus. Ma üritan seda tagasihoida, kuid mu silmanurka tuleb taas pisar. Ma keeran ümber, kuid uksekell helised. Harry ja Nialli pilgud tõusevad minule. Ma pühin kiiresti pisara, kuid ma tean kes on ukse taga ja seda teades kipub pisar uuesti silmanurgast välja voolama. Uksetaga on Eleanor. Ma ei lähe avama ja Harry ning Niall vaatavad mulle üllatunult otsa.
,,Miks keegi ei ava?'' küsib Niall.
,,Ma ei saa. See on Eleanor.''
Ma kuulen kuidas Harry ikka veel nuuksub, kuid üritab teha seda võimalikult vaikselt.
,,Kas sa tahad, et ma avan ise?'' küsib Niall.
,,Ma ei saa. Mitte täna.''
Eleanor laseb mitu korda uksekella ja koputab, kuid ma lihtsalt seisan trepi poolel teel ning Harry ja Niall vaatavad mulle üllatunult otsa. Natukese aja pärast koputamine lõppeb. Eleanor on lahkunud. Ma tahan ülesse tagasi joosta, kuid Niall takistab mind. Ma tunnen ennast halvemini kui kunagi varem, kuid ma siiski igatsesin Niallit. Niall tuleb minu juurde ja kallistab mind.
,,Nii hea on sind ka lõpuks näha Louis.'' ütleb ta.
Ma ei vasta midagi kuid endalegi arusaamatult hakkab ta mind diivanite poole tirima. Ta lükkab mind diivanile ning ise istub teisele diivanile Harry kõrvale.
Ta vaatab meile mõlemale otsa ja küsib tõsisema häälega mis tal kunagi on olnud: ,,Mis teil siin toimub? Olete te tülli pööranud?
Vaikus. Mitte keegi ei räägi. Harry ja Niall vaatavad mind nagu hullu ja ma ei saa midagi teha, mõlemast mu silmanurgast voolavad välja pisarad.
,,Kas ma võin ülesse tagasi minna?'' küsin ma lootuses, et vestlus mis mind ees ootab ei toimuks.
,,Ei!! Enne sa ütled mulle miks sa Harry peale karjud ja mis siin just Eleanoriga toimus.''
Mul oli vaja kiiresti, väga kiiresti midagi välja mõelda. Ma leian veel vabanduse Eleanori asjale, kuid seletus miks ma Harryt niimoodi kohtlen on minujaoks liiga valus ja kõigesthoolimata ka võimatu. Ma tean aga et enne kui ma mingit seletust ei too ma siit ära ei saa. Ma oskan suurepäraselt valetada, aga mitte seda inimestele kes on mulle nii tähtsad kui Niall ja Harry. Ma otsustan, et kui ma tervet tõde ei saa avalikustada, olen ma siiski võimeline avaldama pool.
,,Probleem on meie fännides.'' ütlen ma juba natukene rahunedes mille peale Niall suured silmad teeb.
,,Meil on maailma parimad fännid. Ma ei mõista sind praegu Louis.''
,,Ma tean, ma tean, aga kõik fännid ei ole ühesugused.
Harry vaatenurk:
Kogu see olukord on väga imelik. Louis ei avanud Eleanorile ust ja nüüd istub siin minu ja Nialli vastas ja üritab väita, et kõikides meie probleemides on süüdi fännid. Fännid!!! Fännid on ainukesed kellelt olen ma saanud tuge ja isegi siis kui keegi peale minu bändist ilmselt Larryst ei tea siis just nemad on need fännid kes mind veel toetavad. Kõikide teiste fännide poolt vihatuna nad ise ei tea kui kuradi õigus neil on. Ka Niall ei mõista miks Louis üritab kõike fännide kaela ajada.
,,Ühesugused?'' küsib Niall.
Järjekorde vaikuse hetk ja ma lihtsalt kuulan. Louis vaatab mulle silma ja mu süda peaaegu seiskub. Ta pole mulle juba nädal aega otsa vaadanud ning ma ootan juba seletust sellele olukorrale.
