Harry vaatenurk:
Mul on tõsiselt õnne. Ma satusin rääkima taas ei kellegi muu kui Johannesega ning ma tõdesin taas, et ma tunnen ennast temaga vesteldes nagu me oleksime tuttavad juba aastaid. Ma suutsin mõneks tunniks unustada ka selle vastiku olukorra Louisega. See on päris hea, eksole? Temaga sai kõigest rääkida nii lihtsalt ja kergelt. Nagu Louisega. Ugh, ma tõesti pean talle vähem mõtlema. Samas ma tean, et ta ongi nagu Louis. Sa saad talle rääkida asju, kuid mitte kõike, sest siis oleks meie sõprus läbi.
Vähemalt niikaua, kui ta liiga palju ei tea on temaga rääkimine kerge. Võibolla ma räägin talle kunagi? Ilmselt räägin, aga ma ei hakka ju surema, niiet mul on sellega aega. Ma ei tahaks ka teda liiga vara kaotada.
Kell on juba kuus ning ma pole midagi veel söönud niiet ma otsustan tellida endale tuppa midagi süüa. Ma ei taha tegeleda praegu meediaga niiet parim mõte on kindlasti tellida toit tuppa. Ma võtan telefoni ja valin toateeninduse numbri.
,,Tere, hotelli toateenindus. Kuidas ma saan teid aidata?''
,,Tere, ma sooviksin tellida endale süüa?''
,,Ja kas te teate mida te soovite?''
,,Jah, omletti, krõbinaid piimaga ja röstsaia.''
Okei, see on kindlasti väga imelik valik õhtusöögiks, aga see on toit mida ma alati õhtul söön. Õhtuti teeb alati süüa Louis ja kuna ta oskused nende kolme roa valmistamisega või pigem serveerimisega piirduvad siis see on meie tavaline õhtusöök.
,,Olete te kindel, härra. Kell on juba kuus.''
,,Täiesti.''
,,Mis on teie toa number ja mis nimele teen ma serveeringu.''
,,Number 2567 ja Harry Stylesi nimele.''
,,Oh, teie toit saabub kahe minuti jooksul.''
,,Aitäh.''
Ma panin telefoni taas oma kohale. Vähemalt üks asi on hea kui sa oled kuulus ja su nime teatase. Sa ei pea kunagi midagi kaua ootama. Ükskõik oled sa restoranis või kohvikus alati tuuakse sulle su tellimus ülikiiresti. Nagu lubatud oligi toit juba 2 minutiga minu toas. Uksele oli koputus ja ma läksin seda avama.
,,Toateenindus!''
Ma avasin ukse ja lasin oma toidu asetada toa keskel asuvale lauale.
,,Vein ja maasikad on meie maja poolt.''
Kuulsuste privileegid.. Ma andsin talle jootraha ning sulgesin ukse kui ta oli lahkunud. Alustuseks sõin ma omletti, seejärel krõbinad ning alles siis röstsaia. Toit maitses imeliselt kuid see polnud midagi sellekõrval mis Louis oleks teinud. Jah, Louis suudab ära kõrvetada ka kõige lihtsamad asjad nagu omlett ja röstsai, kuid need on tehtud siiski Louise poolt. Ma ei hoolinud kunagi toidust, ma hoolisin inimesest kes selle tegi. Ma pean tõesti Louisele vähem mõtlema.
Telefon hakkas helisema. Ma pühkisin suu, tõusin püsti ja vastasin voodikõrval lamavale telefonile.
Nialli vaatenurk:
Pärast Harry ja Louise juures olnud tüli lahkusin ma sealt väga segaduses. Kõik teavad kes on Larry Stylinson. See on Louise ja Harry vahele loodud suhe, kuid inimesed teavad, et see pole tõsi. Inimesed teevad kõigest nalja ja arvavad et see oleks armas, kuid nad ju mõistavad, et see pole päriselt reaalne. Mina tean, et see pole reaalne. Louis ja Harry on lahutamatud ja parimad sõbrad kuid kohe kindlasti pole nad armunud. Ei ole ju? Miks siis teha sellest kõigest niisugune draama?
Jah, ma tean kes on Larry Stylinson, kuid ma pole ilmselegelt asjadega kursis. Midagi toimub ning ma tahan teada mis ja sellepärast avan ma koju tulles arvuti ning kirjutan twitterisse mul terve tee peas mõlkunud sõnad: Larry Stylinson.
See ei pidanud nii minema. Ma vannun, et ma ei tea kuidas see juhtus. Ma vaatasin kõigest mõndasid Larry Stylinsoni tõestusi ja pilte ja varsti olin ma juba tumblris. See tõesti ei pidanud lõppema sellega, et nüüdseks olen ma juba youtubes ja vaatan fännide poolt tehtud Larry videosid millel mängib kurb muusika taustaks. See ei pidanud nii minema.
,,Millesse ma ennast küll segasin?'' küsin ma endalt järjekordset taskurätikut pisarate pühkimiseks haarates.
See ei ole tõesti midagi kinnitan ma endale sellel õhtul Larry video mängimas magama jäädes. Ma tean, et nad pole suhtes. Ma ju tean seda?
Kõik läks aga hommikul allamäge. Juba hommikul silmad avades olin ma taas Tumblris. Ma luban, et ma ei pannud tähelegi kui mul oli juba tumblris ja twitteris Larry Stylinsoni konto. Kõik lihtsalt juhtus. Kogemata. Juba kella kaheks olin ma ilmselgelt ära laikinud kõik Larry Stylinsoniga seotud postitused. Kas ma olen Larry shipper? Ei. Mina ju tean, et nad pole suhtes. Kas ma ikka tean?
,,Niall, mõtle realistlikult! Nad on ainult sõbrad!'' üritasin ma endale kinnitada.
Kuid ma ei mõelnud realistlikult kui ma oma uude tumblrisse Harryst ja Louisest pilte lisasin. Inimesed ei saa ju teada, et see olen mina niiet ma ei mõista miks ma seda teha ei võiks. Ma pole Larry shipper. Kohe kindlasti ei ole.
Ma kinnitan seda endale isegi siis kui ma tundsin tugevaid torkeid südames kui ma nägin pilte Louisest koos Eleanoriga. Ma kinnitasin seda endale ka siis kui ma tunnen ennast halvasti kui ma näen, kuidas Louise nägu ühes videos kurvaks muutus kui ma Harryt kallistasin. Ma ei pea ju ennast süüdistama kui ma kallistan oma head sõpra. Ei pea ju?
Ma pole Larry shipper ka siis kui ma lõpetan järjekordse Larry fanfictsioni lugemise wattpadis. Ma olen varemgi fanfictsione lugenud. Kõik poisid on. See pole põhjus miks üle dramatiseerida. Kuid see pole nagu tavaliselt. Ma ei loe fanfictsioni endast ja mõnest järjekordsest tüdrukust kellesse ma autorite arvamusel sügavalt armunud on.
See on teistsugune. See pole olukord kus ma poistega koos neid naljaviluks loen ja ,,Ma poleks kohe kindlasti nii käitunud!'' ütlen lugedes jutte justkui kellegist kolmandast. Kohekindlasti mitte endast.
Peale iga fanfictsioni lõppemist tunnen ma ennast õnnelikult. See on nii vale, kuid need fanfictsionid on ju nii armsad, kurvad ja südamesseminevad. Ma tunnen kuidas ma tahaksin inimesi kallistada ja vaadata kuidas Harry ja Louis kallistavad, musitavad, suudlevad.. Miks teeb see mind nii õnnelikuks? Ma panen korraks telefoni käest, sest ma lihtsalt ei suuda naeratamist lõpetada.
See, et ma loen juba kolmandat tundi Larry fanfictsine ei tähenda midagi. Tõsiselt. Ma ei suuda lihtsalt lõpetada. Ja ma ei taha lõpetada. Iga fanfictsion on erinev. Mõndades Louis ja Harry on võõrad kes armuvad, mõndades sõbrad kes armuvad, modellid, fotograafid, pagarid ja isegi kassid. Kas midagi armsamat saab välja mõelda?
Mõned fanfictsionid on kurvad niiet ma pean oma silmi vaikselt nuttes ja lugedes pühkima. On ka smuti, kuid Niall pole seda lugenud. Ta pole. Kui siis ainult ühe korra ja ta tõesti ei loe selliseid fanfictsione enam kunagi kinnitab ta endale peale järgmist Larry smuti avades. See on normaalne. Täiesti normaalne.
Peale järjekordset fanfictsioni lõppemist ma võibolla-ainult võibolla alustan ka ise uut fanfictsioni. See ei tee mind ju veel Larry shipperiks. Täiesti normaalne on kirjutada smuti oma kahest parimast sõbrast. Mis selles imeliku on? Pealegi pole ma kohekindlasti mitte Larry shipper. Ma pole ju? Harry ja Louis on kõigest sõbrad. Ma ju olen nende ümber ja näen mis toimub. Midagi ei toimu. Kuid ma ei saa midagi teha. See kuidas nad üksteist vaatavad..
,,Millesse olen ma ennast seganud? meenutan ma endale. Minust on saanud hullunud Larry shipper.'' ütlen ma endale lõpuks tõde tunnistades. Ma lõpetan oma esimese Larry fanfictsioni ja panen arvuti kinni.
See lihtsalt juhtus. Kogemata.
,,Mul on vaja helistada Harryle.''
