Harry vaatenurk:
,,Muidugi pole ma homofoobik,'' ütleb Niall kuid ka tema hääl murdub. ,,Ma toetaksin sind ja kõiki teisi igas olukorras.'' ma pole kindel, kui ta võibolla nutab. Ta ei tohiks olla nii kurb sellepärast, et ma ütlesin, et ma pole Louisesse armunud. Vähemalt ma tean, et ta toetaks mind. Võibolla on just tema esimene kellele ma olen valmis täielikult avanema. Kõigest võibolla.
Nialli vaatenurk:
Ma panen kõne peale seda ära. See murdis imelikul teel mu südame. Ma tean, et nüüdseks tundun ma juba nagu hullunud Larry fänn, aga ma ei usu mida Harry mulle ütles. Jah, võibolla ta ise usub, et ta ei armasta Louist, kuid iga inimene nende ümber saab aru mis toimub. Ma ei saa ikka veel aru kuidas ma pole seda varem märganud.
Kõik need pilgud. Kõik need kaisutused. Kõik need kallistused, põsemusid, kõik need ja ma ikka ei saanud midagi aru. Kõik see oli nagu loomulik. See oli loomulik, et nad jagasid igakord voodit, kaisutasid üksteisega pidevalt ja sosistasid üksteisele igaõhtu kõrva oma ,,Ma armastan sind.'' Nad olid ju parimad sõbrad. Hingesugulased kui sa tahad neid niimoodi nimetada, kuid alles nüüd mõistan ma kui tõelised need tunded olid.
Me olime nii noored kui meid kokku pandi. Harry ja Louis olid noored. Meil olid suured unistused. Me olime vabad ja tegime mida me armastasime. Muusikat. Me ei mõelnud mida inimesed meist arvavad. Me saime laulda ja olime õnnelikud.
Varsti hakkas aga kõik muutuma. Meie iga liigutust hakkati kontrollima. Kõik mida me teeme on meile ette kirjutatud. See on tegelikult üpris lihtne. Näita ennast, tee fännidega pilte, anna autogramme ja naerata. Koguaeg naerata. Meil ei tohi olla teisi tundeid. Kui fotograaf on kohal siis me peame naeratama isegi oma vanaema matusel. Jagama autogramme, tegema pilte. Vanaema matusel, naeratus näol.
Igal pool on alati mõni fotograaf. Sa ei saa minna poodi ilma, et viie minuti pärast teaks sellest juba terve maailm. Sa pead igapäev välja nägema nagu kõnniksid moelaval. Sa ei tohi juua ja sa pead vältima seksiskandaale. Selleks, et ma saaksin kellegiga magada pean ma laskma tal allkirjastada lepingu, et see meediasse ei jõuaks.
Saate aru, lepingu?? See ei ole ju nagu ,,Hei, sa meeldid mulle väga, aga enne kui ma saan sinuga magada kirjuta sellele alla.'' Ja seda kõike sellepärast, et kuskil maailma teises nurgas on üheteistkümne aastane tüdruk kes ikka veel loodab, et kunagi ma abiellun just temaga. Ta lahkuks fandomist, kui meediasse lekiks info minu tüdruksõbrast, võinoh selle näite puhul seksuaalpartrenist. Nii paljud unustavad tõelise põhjuse miks me siin oleme. Muusika.
Muusika on see mis meid ühendab. Muusika on see mis meid kõiki kokku on toonud. Armastus muusika vastu hoiab meid veel koos. Niipalju kui ma ürian ka managementi mõista ja tõde eitada, häirib see kogu situatsioon mind rohkem kui kunagi varem.
Management müüb meid kui inimesi, nukke kui paremini sõnastada. Fookuses ei ole enam muusika. Management teenib kümneid, sadu miljoneid dollareid lihtsalt müües meie tooteid. Kõik need lõhnaõlid, kotid, nukud, riided.. Need ei ole asjad millest meie huvi tunneme. Miljonitel tüdrukutel on magamistoa seinad kaetud meie postritega, twitter on täis kümne aastaste tüdrukute postitusi ,,Mulle ei meeldi nende muusika aga ma armastan neid ikkagi.''
Me ei loonud seda bändi sellepärast, et meist tehtaks seksuaalsümbolid. Me oleme tavalised inimesed kes armastavad muusikat. Me ei ole siin, et teenida miljoneid oma fännitoodetelt. Me oleme siin, et teenida miljoneid inimestelt kes armastavad meie muusikat. Management aga ei hooli sellest. Nad kohtlevad meid kui elavaid nukke. Kedagi ei huvita mida meie arvame. Niikaua kuni raha sisse tuleb on kõik korras. Keegi ei hooli mida meie selle progressi käigus peame läbi elama.
Ei, ma ei vihka oma fänne. Ma armastan oma fänne, kuid mõnikord nad ei mõista, et ka mina, Zayn ja Liam vajame ruumi. Harry ja Louis vajavad ruumi. Ma ei saa ka midagi teha. Alati on ju keegi kes mind piirab ja kohustusi meelde tuletab. Ikka ja jälle: pilt, autogramm, naeratus. Kasvõi võltsnaeratus, kuid peaasi, et naeratus. Kõik on alati sama.
Ainukesed, kes sellele veel ei alistunud olid Harry ja Louis. Nad ei hoolinud mida inimesed neist arvavad. Nad ei hoolinud, mida inimesed arvavad kui nad käest kinni käivad, üksteist avalikult kaisutavad, kontserdi ajal õhumusisid üksteisele saadavad.. Nad hoolisid ainult asjast miks me siin tegelikult oleme.
Harry ei võtnud küll halbu kommentaare mis puudutasid meie muusikat eriti hästi, kuid seal oli alati Louis. Louis, kes Harryle igapäev kinnitas, et ta hoolib temast ükskõik mida teised arvavad. Louis, kes igapäev üritas talle meelde tuletada milleks me siin kõik oleme. Me ei ole siin et kellegile sunniviisiliselt meeldida. Me ise armastame oma muusikat ja see on kõige tähtsam.
Harry ja Louis olid need kes meid koos hoidsid. Juba X factori ajast on nad olnud täisesti lahutamatud. Isegi see, et nad kokku kolisid oli kõige loogilisem asi maailmas. Nad olid ju parimad sõbrad. Parimad sõbrad, kes jagavad maailma ilusamaid tundeid.
Mitte keegi bändist ei saanud midagi aru. Nad isegi pole veel ilmselgelt oma tundeid mõistnud. Jah, kõik märkasid neid asju mida Louis ja Harry tegid kuid keegi ei toonud kunagi seda jutuks. Nagu ma ütlesin, see on asi mis oli nende vahel alati. See oli kõigi jaoks liiga loomulik, et märgata, et nende kahevahel on midagi enamat kui sõprus. See on nagu kui sa sünnid rikkana. Sul on alati raha. Terve elu on sul palju raha. Sa ei kujuta oma elu ilma rahata ettegi, sest see on midagi mis on sinuga alati olnud. See oli alati seal ja keegi isegi ei mõelnud selle teemapeal pikemalt peatuda.
Varsti ilmus Louise kõrvale ka Eleanor niiet asi muutus sellelhetkel meie kõigi jaoks veelgi loomulikumaks. Harry on Louise parim sõber ja Eleanor on Louise tüdruksõber. Lihtne ja kerge illusioon mida ilma uuesti mõtlemata uskuda. Keegi ei küsinud kunagi Louise käest miks Eleanor on Louisega ainult meedia ees, miks ta temaga koos olles ainult siis naeratab kui lähheduses on kaamerad või Harry, või miks ta Eleanorist ei paista hoolivat. Suur viga. Väga suur viga.
Selleks, et seda kõike mõista oli mul seda kõike vaja näha läbi Larry shipperite silmade. Võõrad inimesed, kes näevad seda mida meie näeme, kuid täiesti erinevalt. Meie nägime seda loomuliku progressina, kuid nemad nägid armastust, mis kasvas aeglaselt. Üks samm korraga. Nemad nägid kahte väikest süütut poissi kasvamas meheks. Koos teineteisega. Käsi-käes.
See kõik aga ei muuda olematuks fakti, et Louis ja Harry ei ela enam koos. Ja seda meie managemendi pärast. Larry shipperid võivad ju arvata, et meie näeme kõike mis meie ümber toimub kuid tegelikult näeme ka meie ainult seda mida management tahab et me näeme. Ma vannun, et ma teatsin kes Larry Stylinson on, kuid ma ei teadnud mitte kunagi kui suur fandom see on. Management müüb meid aga kui tooteid, kui inimesi kellega iga fänn tahab kunagi abielluda ja see, et kaks bändi liigetest on geid ei tuleks isegi kõnealla. See tähendaks managemendile vähem raha ja nad on valmis kõigeks, et see ei juhtuks.
Mina näen seda nüüd aga teisiti. Persse see management ja võltsid fännid. Tõelised fännid kes armastavad meie muusikat ja meid ei lahku sellepärast, et kaks bändi liiget on üksteisesse maailma armsamal viisil armunud, kuigi nad seda ise veel ei paista mõistvat. Meil on management kes taob neile pea sisse, et nad pole seda. Kuid ma tean, et sügaval südames nad teavad, et nad armastavad üksteist. Neil on vaja kõigest aega, et seda mõista.
Ma olen selle kõigega liialt seotud. Ma ei saa olla see kes neile seda näitab. Kuid maailmas on miljoneid fänne kelle süda on murtud, sest Harry ja Louis kolisid lahku. Nad on vaikselt kaotamas usku tõelisesse armastusse. Hingesugulusse. Ma ei saa võtta ette midagi suurt, kuid ma saan taastada usu armastusse Larry shipperitel ning ma tean täpselt kuidas ma seda teen.
