Louise vaatenurk:
Ma poleks kunagi uskunud, et minu ja Harry vahel võib midagi sellist juhtuda. Ma ei suuda enda toas vaikselt istuda ning tunnen, et mul on vaja olla tema kõrval. Kasvõi viimast korda.
Ma avan vaikselt ukse ja haaran Harry toa ukselingist. Ma surun selle vaikselt alla ja vaatan enne sisenemist sisse, et olla täiesti kindel, et Harry magab. Ta magab. Nüüd sisenen ma vaikselt tuppa ja astun Harry voodi juurde. Ta magab nagu ingel. Nii muretult ja ometigi nii kurvalt.
Ma ei taha riskida, et ta ülesse ärkab, kuid ma pean saama teda puudutada. Ta põskedel on veel kuivanud pisaraid ning ta huuled on pehmed. Ma mõtlen hetkeks mis tunne oleks neid suudelda. Ma tean, et ei tohiks seda teha, kuid asetan siiski oma huuled ta põskedele. Kõik tundub nii õige, kuid ometigi on kõik tegelikult nii vale.
Ma tahaksin ronida ta kõrvale, panna oma käe ümber ta talje ja näo kõvasti vastu ta südant, et kuulataa ta südame lööke. Ma tean, et see süda ei põksu mulle, kuid minu süda igaljuhul kuulub talle. Seekord ma ei saa seda teha. Ma ei saa seda teha olenemata sellest, et üksteise kõrval magamine peale filmiõhtuid, kurbi päevi ja rõõmsaid päevi on meie jaoks tavaline.
Oli meie jaoks tavaline, parandan ma ennast oma mõttetes.
Ma ei saa olla täna ta kõrval, kuid otsustan jääda ta lähedale. Ma heidan vaikselt ennast pikali Harry voodi kõrval olevale diivanile ja ma ei tea kas see kogu olukord kunagi paraneb, kuid ma tean, et praegu tahan ma Harryle olla nii lähedal kui võimalik.
Ma ei tea kas Harry ärkab hommikul enne mind, leiab mind endakõrvalt ja ma ei tea kuidas ma seda kõike saaksin seletada, kuid praegu ma ei hooli sellest. Ma olen lähedal, nii lähedal kui ma saan inimesele kellele põksub mu süda ja ülejäänu pärast ei taha ma praegu muretseda, sest see on arvatavasti mu viimane võimalus olla talle nii lähedal.
Ma ärkasin hommikul varem kui tema. Kell oli üheksa ja ma tõusin vaikselt püsti. Enne ta toast lahkumist ja ukse sulgemist sosistasin ma veel vaikselt: ,,Kui sa vaid teaksid kui väga ma sind tegelikult praegu vajan.'' Ma mõtlesin seda südamest, sest tema on mu põhjus hingamiseks ja täna ta lahkub. Sellele mõeldes sulgesin ma vaikselt ukse.
Võibolla ma oleksin tahtnud, et ta ärkab enne mind. Võibolla oleks asjad siis teisiti. Võibolla ka tema tunneb midagi. Võibolla. Reaalsus on aga see, et täna ta lahkub ja olenemata sellest, et ma tahaksin teda tugevalt enda vastas hoida ja takistada lahkumast, tean ma et see pole enam võimalik. Selleks kõigeks on liiga hilja. Nüüdseks ta juba vihkab mind.
Harry vaatenurk:
Ma ärkasin õrna tuuleiili peale oma näol ülesse. Kell on kõigest viis minutit üheksa läbi. Ma vaatan toas ringi. See kõik oli uni nagu ma olingi arvanud. Ukse kõrval seisavad mu kohvrid. Kogu tuba on nii tühi, kuid ometi täis kõiki neid mälestusi mida ma Louisega jagan. Jah, ma peaksin olema juba alla andnud ja võibolla isegi peaksin ma Louist selleks ajaks juba vihkama, kuid tõde on lihtsalt häbiväärne. Ma hoolin temast isegi peale kõike seda. Hoolin. Armastan isegi rohkem kui kunagi varem.
Ma ei saa aga ära unustada fakti, et täna ma lahkun siit. Oma kodust. Oma toast. Majast mida ma olen juba aastaid koduks nimetanud. Jah, ma lahkun siit, aga kas Louis ootab, et ma lahkuksin ka ta elust? Võibolla meie suhe paraneb kui me koos ei ela ja äkki kogu see asi toimub siin ainult sellepärast, et Louis tahab Eleanoriga kokku kolida? Olgu kuidas on, seda näitab aeg.
Praegu lähen ma ilgaljuhult pessu, pesen hambad ja panen selga mustad kitsad teksad ja lihtsa valge, kuid effektse pluusi. Ma haaran veel viimasena roosa teki mille Louis oli mulle kinkinud, teki milles olid kõik mu mälestused. Teki mis lõhnab nagu Louis. Ma võtsin selle ja asetasin viimase asjana kohvrisse. Ma haarasin kohvrid ja enne väljumist vaatasin viimast korda oma tuba. Võibolla see kõik ei saa kohe korda, kui ma sulen ukse lootuses, et kõik on see on ainult selle maja pärast.
Niisiis sulgen ma ukse ja astun enda nelja kohvrit ükshaaval tassides trepist alla. Päris naljakas, et ma saan oma elu pakkida nelja kohvrisse. Minu päris elu jääb aga siia. Minu süda jääb siia. Ma ei tea veel kuhu ma lähen, kuid ma tean, et kodutuks ma ei jää. Võibolla lähen alguses hotelli ja siis vaatan mis edasi saab. Jah, just nii ma teen.
Trepidest alla jõudes loodan ma näha Louist. Louis seisab köögis midagi ütlemata. Ma tahan, et ta räägiks. Ma möödun köögist ja lähen esikusse. Louis järgneb mulle taas vaikuses. Miks ta ei ütle, et nende sõprus ei purune ja see kõik on ainult sellepärast, et Louis tahab Eleanoriga kokku kolida? Kuid Louis on vait. Ma ju ei oota, et meie vahel oleks midagi enamat kui sõprus, kuid ma ei taha et ka see puruneb.
Olenemata kõigest ei ütle Louis midagi. Ma panen omale jalga saapad ja mantli ja avan välisukse. Kohvreid ükshaaval välja tõstes vaatan ma veel viimast korda Louist, et leida ta silmadest kasvõi mingit emotsiooni. Seda pole. Ma tean, et me ei jää üksteisest kunagi kaugele, sest me oleme ometi band ja me esineme koos, aga Louise emotsioonituteste silmadesse vaadates on mu ainus mõte, et meie sõprus on purunenud.
Ma jätan välisukse lahti ja ei vaata enam tagasi. Ma lihtsalt ei suuda. Meil on veel nädal aega tuuridest puhkust. Äkki ta muutub. Kõik mida ma teha saan on loota, et ta muutub.
Nii ma siis sõidan mööda piki tänavaid oma elu nelja kohvrisse kokkupakitud ja otsin hotelli kus ööbida. Ma ei pea seda õnneks, aga kaua otsima. Juba mõne kilomeetri pärast meie majast, Louise majast on hotell. Ma ei suuda uskuda kuidas ma seda teen, aga peale kõike seda tahan ma ikkagi Louisele lähedale jääda. Ma pargin auto ära ja sisenen oma nelja kohvrit ükshaaval kandes hotelli hiiglastlikest ustest sisse. Ma ei pea, aga oma kohvreid uksest sisenedes enam tassima, sest juba on hotelli töötajad mu ümber ja pakuvad abi.
Inimesed ümberringi, aga vaatavad kõik mind. Ma mõistan, et kui sa oled kuulus ei saa sa midagi teha ilma meedia teadmata, aga praegu tahaksin ma küll maaalla vajuda. Ma juba tean, kuidas mind tullakse kohe autogrammisoovidega pommitama ja sellepärast liigun nii kiiresti kui võimalik mööda koridori edasi kus saab ennast hotelli sisse registreerida.
,,Tere, härra Styles.'' ütleb teenindaja naeratus näol.
Jah, kõik teavad mu nime. Ma ei saa midagi teha ilma selleta, et keegi mind ära ei tunneks. Ma ei saa enam kunagi ennast tutvustada võõrale, sest ma võin juba kindel olla, et ta teab mu nime. Ma ei taha sellele küll praegu mõelda, aga ma tean, et homme kirjutavad kõik ajalehed, et me Louisega kolisime lahku. Niisiis kirjutan ma ennast hotelli sisse. Kaheks päevaks alustuseks.
,,Kas ma saaksin oma sõbrannale autogrammi?'' küsib teenindaja veel enne kui ma lahkuma tahan hakkata ja ulatab mulle mu toa võtme.
,,Jah, loomulikult.'' ütlen ma naeratus näol, sest seda ma olen kohustatud tegema. Autogrammi kirjutades läheb teenindaja nii õhinasse ja hakkab rääkima kui suur fänn ta sõbranna on aga ma ei keskendu sellele eriti. Praegu tahan ma lihtsalt minna enda hotellituppa. Teenindaja tänab mind ja nüüd ma siis lähen liftiga viiendale korrusele kaks meest minu taga kohvritega järgnedes.
Lifti uksed lõid lahti ja õnneks ei pidanud ma väga kaua mööda koridore kõndima, et jõuda enda toani. Ma avasin oma hotelliukse ja läksin sisse kaks meest järgnedes.
,,Kuhu me need paneme härra Styles?'' küsis üks hotelli töötajatest.
,,Siia, ukse kõrvale.'' ütlesin ma ukse juurde viibates. Ma andsin neile mõlemale natukene jootraha ja nad läksid välja ning sulgesid enda järel ukse. See hotellituba on ilus. Lausa imeline. Siin on suur telekas, suur valge diivan, suur ja lai voodi, mullivann ja kõike muud mida inimene õnneks vajab. Kuid ma ei vaja kõike seda. Ma vajan kõigest sooja Louist enda käte vahele.
Ma tahan kellegiga rääkida. Mul on vaja kellegagi rääkida. Ma ei saa seda, aga teha kellegagi keda ma tunnen ja selleks võtan ma üleriided seljast, istun voodile, avan arvuti ning kirjutan google otsingusse juba mulle tuttava sõna: Omegle.
