Harry vaatenurk:
Telefon hakkas helisema. Ma pühkisin suu, tõusin püsti ja vastasin voodikõrval lamavale telefonile.
,,Harry, sina või?'' kõlas mulle vastu tuttava häälega. Helistajaks oli Niall. Ma pole pettund. Ma tõesti ei oodanud, et mulle helistaks Louis. Ma ei vaja Louist koguaeg. Ma pole temast sõltuv. Huvitav, kui ma seda piisavalt endale korrutan kas ma hakkan seda lõpuks ka ise uskuma?
,,Heii, mina jah.'' üritasin ma öelda kasvõi natuke rõõmsamana kõlades. Niall oli ju just see kes pidi seda kõike pealt nägema. Ma olen tegelikult õnnelik, et see oli Niall, sest kui see oleks olnud Zayn või Liam siis oleksid nad kindlasti oodanud selgitusi. Nialliga see aga nii ei ole. Ta ei torgi su elus ja mõistab, et sa räägid sellest siis kui sa valmis oled.
,,Niall siin. On sul kiire?'' küsis ta mult. Kas mul on kiire? Muidugi mitte! Mind visati välja just inimese juurest kellega ma kõike koos tegin ja kellest ma kõige rohkem hoolisin. ,,Muidugi pole mul kiire kui Louis mind kurat välja viskab ja ma pean temapärast üksi kuskil hotellitoas passima.'' tahtsin ma käratada, aga ma mõistsin, et pole põhjust oma viha väljaelada Nialli peale.
Võibolla on see hea, et ma suudan Louise peale juba vihastada? Tema on selles olukorras süüdi. Tegelikult ju ei ole. Selles kõiges olen süüdi mina. Miks ma pidin armuma oma parimasse sõpra? Mul on miljon valikut, iga tüdruk annaks elu, et minuga koos olla. Aga mina, mina armun oma parimasse sõpra. See olukord on lootusetu. Mina olen lootusetu.
Ma tean, et ma ei suuda Louist kunagi vihata. Võibolla ta mõistis, et ma armastan teda? Peale kõiki neid videosi mida ma olen näinud Larry Stylinsonist ei imesta ma üldse, kui ta mõistis, et ma armastan teda. Ta kindlasti vihkab mind, kuid samas ma mõistan ka, et ma ei tohi teha ennatlike järeldusi. Meie tuur on kohe hakkamas ja võibolla on asi tõesti ainult Eleanori sissekolimises. Ma kinnitan endale, et ta vajab kõigest aega ja ruumi ning meie sõprus ei ole kuidagi muutunud. ,,Ma vähemalt loodan.'' ütlen ma endale pisaraid tagasi hoides.
,,Harry! Harry! Kas sa kuuled mind? On midagi juhtunud? Oled sa veel seal?'' kuulen ma teiselt poolt toru. Ma olin täielikult mõttesse jäänud ja ei kuulnud midagi mis Niall rääkis.
,,Ma olen veel siin.'' ütlen ma lootes, et Niall ei rääkinud midagi tähtsat.
,,Kas sa üldse kuulasid mis ma küsisin?'' küsis Niall veidikese vihaga oma hääles. Ma ei taha teda veel vihasemaks ajada ja jätta muljet, et ma ei kuulanud mis ta rääkis. Mina polnud seekord tõesti süüdi. See oli Louis kellele mõtlemist ma ei suuda lõpetada.
,,Muidugi kuulasin!'' kinnitan ma valetades Niallile lootma jäädes, et ta rohkem küsimusi ei küsi.
,,Mis ma siis rääkisin?'' küsis Niall. Mul polnud võimalustki valetada. Ma üritasin veel pingsalt meenutada mis Niall oli rääkinud, kuid see oli tühi maa. Ma tõesti ei olnud kuulnud mitte ühtegi sõna.
,,Uuuumm..'' ütlen ma üritades veelkord meenutada.
,,Seda ma arvasin. Mul on sulle üks kord elus tähtis jutt ja sina magad selle maha.'' ütles Niall, kuid ma ootasin et ta kõlaks vihaselt. Selleasemel kõlas ta nagu oleks kohe nutma puhkemas. Niall pole kunagi kurb. Ta on meie bändi päike. Tema on see kes kõik alati naerma ajab ja kes on alati positiivne. Kui Niall on kurb siis on juba midagi lahti.
,,Niall, anna andeks. Ma ei tea mis minuga toimub. Kogu mu elu on praegu lihtsalt üks segadus. Kui sa väga solvunud ei ole siis ma olen sind valmis kuulama nüüd. Ma luban, et ma keskendun ainult sinu jutule.'' ütlen ma üritades olukorda veel kasvõi natukene parandada.
Ma tean tegelikult mis minuga toimub. Ma olen loll, kes on armunud oma parimasse sõpra. Et, see asi veel hullem oleks on mu parim sõber meessoost. Isegi kui minu ja Louise suhe saaks tõeks, ei toetaks inimesed meid kunagi. Jah, võibolla Larry Stylinsoni shipperid küll, kui kogu maailm ei mõtle nii nagu nemad. Larry shippereid võib ju olla palju, kuid maailm on täis homofoobilisi inimesi, kes ei hakka meid kunagi toetama.
Me oleme kuulsa poistebändi liikmed. Poistebändides pole geisid. Poistebändid on loodud tüdrukutele. Iga tüdruk maksab kontserdile tulles raha lootes kasvõi natukene, et just tema on ühe meist tulevane naine. Poistebändi liikmed peavad olema heterod.
Ma võiksin ju tulla kapist välja. Ma ei pea ju sellepärast kohe Louisega käima hakkama, kuid ma ei saa. Me kaotaksime miljoneid fänne ja inimesed hakkaksid mind vihkama. Mind ei huvita inimeste arvamus, aga ma ei suudaks seda teha Louisele, Niallile, Zaynile ja Liamile. See bänd on nende elu. Fännid on nende elu. Ma raputan ennast kiiresti, et mõtlemine lõpetada ja olla kindel et ma jälle Nialli juttu maha ei maga.
,,Harry, ummm.. See küsimus võib kõlada imelikult. Palun luba, et sa ei vihasta.'' ütleb Niall. Okei, see juba imelikul kombel hirmutab mind. Niall räägib sellise häälega nagu oleks ta inimese tapnud ja hakkab seda mulle nüüd üles tunnistama.
,,Ära karda, Niall muidugi ma ei vihasta.'' vastan ma talle mõeldes mida me teeme kui Niall on tõesti mõrvaga hakkama saanud. Peaksime me politseisse helistama? Ei, ma ei suudaks seda Niallile teha. Peaksime me laiba ära peitma? Võibolla maaalla kaevama? Ma raputan ennast taas. Millele ma küll mõtlen. Muidugi pole Niall millegi sellisega hakkama saanud. Üks päev üksi hotellitoas ja ma hakkan juba segi keerama.
,,Harry,'' ütles Niall ja tegi pika pausi ,,Kas sa armastad Louist?'' Ma ehmatasin ennast poolsurnuks. Niall oleks äärepealt pidanud hakkama matma juba minu laipa. Miks ta midagi sellist küsib? Kas minu tunded on juba tõesti nii ettearvatavad? Kas sellepärast ma pidingi Louise majast lahkuma? Kas ma olen tõesti nii kergesti läbinähtav?
,,Muidugi ma armastan Louist.'' ütlesin ma. Kõik teavad, et ma armastan Louist. Ma ei pea valetama. Ma armastan Niallit, Liamit ja Zaynit ka. See pole midagi mis paneks Niallit kahlustama, et mul on Louise vastu erilisemad tunded. Ma ütlesin koguaeg Louisele, et ma armastan teda. See on asi mida sa ütled oma sõpradele. Tema seda ei teadnud, kuid minule oli sellel tähtsam tähendus. Vähemalt sain ma Louisele öelda mida ma tunnen, olenemata sellest, et nende tunnete sügavust tema ei mõistnud.
,,Harry..'' ütles Niall juba veel vaiksemalt. ,,Aga kas sa oled temasse armunud?'' küsis ta juba nii vaikselt, et ma vaevu kuulsin lõppu. Ma sain endale kinnitust. Ma olen liiga läbinähtav. Kui sellist küsimust küsib juba Niall siis teavad sellest ilmselgelt kõik. Niall ei ole inimene kes teiste eludes torgiks. Selleks on Liam. Tema on see kes koguaeg kõigi pärast muretseb. Mind üllatas väga, et just Niall on see kes minult seda küsib.
,,Ei,'' ütlen ma üritades mitte häält poolepealt murda. Kõigest üks sõna, kahe tähega, ja ometi on seda öelda raskem kui ma arvasin. Lihtsalt ei. Kuid kas Niall on üks nendest inimestest kes ei toetaks mind? Kas ta oleks inimene kes ei toetaks mind ja Louist..? Või vähemalt mind..?,,Niall, kas sul oleks midagi selle vastu kui ma oleksin gei..? Kas sina oled üks nendest inimestes kes on homofoobikud..? Kas sina ei leia, et igal inimesel on õigus õnnele?'' küsin ma. See vestlus on juba niigi maailma imelikum niiet ma otsustan selle ära küsida. Mis mul ikka kaotada on? See, et ma seda küsin ei tähenda ju et ma kohe gei peaksin olema.
,,Muidugi pole ma homofoobik,'' ütleb Niall kuid ka tema hääl murdub. ,,Ma toetaksin sind ja kõiki teisi igas olukorras.'' ma pole kindel, kui ta võibolla nutab. Ta ei tohiks olla nii kurb sellepärast, et ma ütlesin, et ma pole Louisesse armunud. Vähemalt ma tean, et ta toetaks mind. Võibolla on just tema esimene kellele ma olen valmis täielikult avanema. Kõigest võibolla.
