Saatuslikud unenäod

Halb unenägu

"Jookse! Jookse!" karjus tüdruku hääl ning ma jooksingi nii kiirelt kui võimalik. Ümberringi oli pime ning nähtavus oli nullilähedane. Kuulsin oma selja taga samme ning võtsin kokku oma viimased jõuvarud, et tempot veelgi tõsta. Kuulsin, kuidas mingi mees karjus ning minu taga olevad sammud kiirenesid. Olin väga hirmul. Mõne hetkega oli keegi minu kõrval ning jooksis samas tempos. See oli tüduk, kes ennist minu taga oli jooksnud. Ma ei saanud aru kes see oli, sest kõikjal valitses pimedus. "Ära peatu, Shay, ära ainult peatu." ütles see tüdruk mulle hingeldades ning siis ta peatus. Ta lihtsalt jäi seisma. Ma ei suutnud ennast kontrollida ning mu jalad liikusid ise täistempos edasi. Sekund hiljem kuulsin pauku. See oli relvalask. Pöörasin silmapilkselt ümber ning sööstsin tüdruku suunas. Või vähemalt ma arvasin seda. Jooksin ja jooksin, kuid tüdrukut polnud kuskil. Kuulsin vaid kahe võõra mehe häält. " See mõrd pole surnud, ära põe." nähvas üks mees teisele. "Seegi hea. Kuhu see teine kadus?" küsis teine mees. Seisatasin, toetusin puu najale ning kuulasin. "Ta ei saa kaugel olla. Sina jää selle juurde, ma vaatan ümbruses." nähvas see mees jälle.Tundsin kuumi pisaraid oma põskedel. Ma nutan. Miks küll? "Ma ei saa siia jääda. Ma pean seda tüdrukut aitama." sisendasin endale ning pöörasin ringi, et hiljuti kuuldud häälte järgi minna, kuid peatusin silmapilgselt. Minu ees seisis mees, relv käes ning rõve irve näos.

***

Tõusen hingeldades istukile. Vaatan ringi. Ma olen oma toas. " See oli vaid uni. See oli vaid uni." korrutan mõttes endale ning viskan teki pealt. Cora magab rahulikult madratsil, mille mu ema Isabelle ekstra tema jaoks ostis. Jah, ta ostis selle Cora jaoks, sest ta ööbib väga tihti meie juures ja minu voodis oleks meil kahekesi ikka väga kitsas. Olen õnnelik, et ma teda üles ei ajanud, sest ma ei tahaks teda segada. Tal on olnud viimasel ajal väga raske, sest ta kaotas hiljuti oma isa ja see, et ta hästi magab on haruldane. Tavaliselt ta kas nutab läbi une või ei maga üldse. Ma püüan teda aidata nii palju kui võimalik aga ma tean, et ei saa temalt seda valu ära võta. Minu elektrooniline kell näitab, et kell on 3.51 öösel. Seega olen ma maganud veidi üle 2tunni. Lähen vaikselt kööki, kallan klaasi veidi mahla ning joon selle ära. Vaatan aknast välja ning märkan kõnniteel kahte inimest kõndimas. Koheselt meenub mulle see unenägu. Ma olen seda juba mitu korda näinud. Iga kord aina detailsemalt. "See oli ainult uni, Shay. Kõik on korras." ütlen endale vaikselt.

"Mis sa siin omaette räägid?"

Ehmun ning pillan klaasi käest. See kukub maha ning puruneb kildudeks.

"Cora! Jumal küll sa ehmatasid mind." ütlen, kui olen ehmatusest toibunud.

"Vabanust, ma ei tahtnud," vastab Cora ning kükitab, " las ma koristan ära."

"Hei pole vaja, ma koristan ise. Sina mine ja viska pikali maha."

"Ma saan hakkama. Ma pole titt."

"Cora, mina kukutasin selle maha, mina ka koristan. Mine viska pikali ja ma tulen ka kohe."

"Shannon, kuula mind. MA.POLE.TITT. See, et mul pole enam isa ei tähenda, et ma mingi saamatu olen. Ma saan hakkama. Sina võiksid ka saada." nähvas Cora mulle.

Ta ei ütle mulle kunagi Shannon. Ta kutsub mind alati Shayks. Alati. Ta ütleb mulle Shannon vaid siis kui ma olen teda kurjaks ajanud.

"Anna andeks, Cora, " ütlen ning teen talle kalli, "ma ei mõelnud midagi halba."

"Ma tean" vastab ta.

"Koristame selle koos ära ja siis lähme tuppa tagasi. Sobib?" '

Cora naeratab ja nii me koristamegi selle koos ära ning lähme minu tuppa tagasi.

"Miks sa üldse alla tulid? Sa ju magasid kui mina lahkusin." küsin Coralt lage vahtides.

" Ausalt öeldes ma ei teagi. Ma lihtsalt ärkasin ja nägin, et sind ei ole ning alateadlikult kiirustasin kähku alla. Ma olin unesegane ja mõtlesin halba. Ma ei taha ka sind kaotada, Shay. Anna andeks." Tema hääl katkeb. Kuulen nuuksatust. Hüppan kiirelt voodist välja ning lähen tema juurde.

"Cora, ära nuta. Sa ei kaota mind, ma luban sulle. Ma ei kao mitte kuskile ja ma olen alati sinu jaoks olemas." ütlen talle püüdes teda rahustada. Nüüdseks nutab ta juba lakkamatult. "Shh, tasa," ütlen talle teda oma rinna vastu surudes, " küll kõik laheneb. Mina olen alati sinu jaoks olemas, mis iganes ka ei juhtuks."

" Ah ma parem lähen koju. Ma ei tülita sind enda probleemidega." vastab Cora ohates ning eemaldub minust.

"Nii ei räägi või muidu saab Shannon Gabriela Flores väga kurjaks ja sa ei taha seda näha. Selge?" küsin talle silma vaadates.

"Cora Elizabeth Bolton sai asjast aru." vastab Cora ning me mõlemad naerame. Nii tore on teda naermas näha. Ta väärib seda ja palju muudki.

"Ma mäletan kuidas me isaga igal aastal minu sünnipäeval käisime koos metsas jalutamas, ainult kahekesi. Meil oli nii tore. Nüüd ei juhtu seda enam kunagi." Cora ohkab.

"Hei, ära kurvasta. Nüüd hakkame seda tegema meie kahekesi. Aga ainult siis kui sulle sobib. Ma ei taha, et sulle tunduks, et ma üritan su isa asemel olla. See ei ole kunagi nii. Su isa on ja jääb ning keegi ei võta teda sinult sinu südamest ära. Okei?"

"Okei. Aga mu sünnipäev on varsti. Nii et varsti me külastame metsa." ütleb Cora üsna tõsiselt.

See lause tundub nii naljakas, et ma purskan naerma. Ka Cora teeb seda. Kell on juba tiksunud 5peale kui me mõlemad otsustame uinuda.