Saatuslikud unenäod

Tõde

Terve päev on möödunud sõites. Vahepeal peatusime väikeses tanklas, et kütust ja süüa osta. Nüüd aga istume pisikeses hotellitoas, et siin järjekordne öö veeta. Tänane ööbimispaik on ilusam kui eilne. Toad on hubasemad ja kenad.

Ma pole täna küll peale istumise muud teinud, kui olen surmväsinud. Kas istudes aknast välja vaatamine on tõesti nii väsitav? Käin kiirelt pesemas ning heidan siis voodisse. Peagi teeb ka Jake sama. Kindlasti arvavad klienditeenindajad, et me oleme paar, sest nad ei ole siiamaani välja pakkunud eraldi vooditega tuba. Ma pole seda küsinud ka, sest esiteks meeldib mulle tunda, et keegigi on minu läheduses ja teiseks oleks see ka veidi kallim. Ma arvan.

Telefon jälle põriseb, kuid seekord vaid hetkeks. Haaran selle öökapi pealt ja avan sõnumi.

Ma loodan, et sul on kõik hästi ja sa tuled varsti tagasi. Su ema seisund on stabiilne, kuid minu oma on muutunud. Ma igatsen sind nii väga. Mul on väga vaja sinuga rääkida, seega otsustasin kirjutada sulle selle sõnumi. Mul tekkis täna hommikul verejooks ning mu õmblused kisuti uuesti lahti. Nüüd ei saa ma siit niipea välja. Ema küsib pidevalt sinu kadumise kohta, kuid ma tean, et ma ei saa talle rääkida. Ma hoian meie saladust, sa tead seda. Tean, et sa ei saa mulle vastata, ära tunne ennast süüdi.

Ootan sind <3

Xoxo Cora

Tal on halvem. Coral on halvem ja see kõik on minu süü. See ei ole aus, et ma ei saa tema juures olla. Ma ei saa talle isegi sõnumit vastu saata. Miks minu elu selline on? Miks kellegil teisel ei võiks sellist saatust olla? Okei see mõte oli veidi õel aga siiski, ka mina ei ole seda ära teeninud.

Pisarad hakkavad mööda mu põski allapoole voolama ning ma ei üritagi neid peatada, sest ma olen üpris kindel, et see ei toimiks. Kõik muutub umbseks ja häguseks. Jälle. Tunnen häbi, sest ma ei suuda end Jake'i ees kontrollida.

"Shay, rahune. Mis lahti?" küsib Jake, kuid ma ei suuda vastata. Kui ma praegu suu avaksin, siis ei tuleks sealt mitte midagi välja. Võibolla ainult õhtusöök.

Tõusen ning avan kiirelt akna, et tuppa värsket õhku lasta. See on tavaliselt aidanud mul sellistel hetkedel rahuneda. Külm sügisõhk tungib koheselt ninna ning see rahustabki mind veidi. Istun tagasi voodile, kuid pisarad ei taha lõppeda. Ma tunnen end süüdi kõiges mis mu lähedastega toimub. Ma tean, et mina ise ei pane endale neid unenägusi pähe, kuid ikkagi mina näen neid ning seetõttu ei saa see olla kellegi muu kui minu süü. Jake tuleb minu juurde ning võtab mu enda haardesse.

"Shhh, Shay, rahune nüüd."

Jake'i embuses olles rahunen ma peagi maha. Ta kiigutab mind õrnalt ning see on hea. Miski selles poisis rahustab mind. Kogu mu keha täitub mingipärast lootuse ja turvatundega. Lootus, et kõik saab korda, lootus et kogu see on vaid halb unenägu ning praegu ma magan, lootus et Cora ja ema saavad terveks, lootus et mina saan terveks. Ma lihtsalt loodan, et kõik saab korda.

"Mis viga?" küsib Jake. Tema käed on ikka veel minu ümber.

"Cora. Tal on hal... vem." ütlen nuuksudes. See kõlab tobedalt kuid teate ju küll seda hetke kui te nutate lahinal ja siis tahate seda lõpetada. Ja siis te nuuksute, sest lõpetada on raske.

"Me võime ju tagasi minna. Ma tean, et sul on raske. Võtame oma asjad ja sõidame tagasi."

"Sa ei mõista. Ma ei tohi tagasi minna. Minu pärast üldse on Cora sellises seisus."

"Mis mõttes?"

"Kõige otsesemas mõttes."

"Mis sa talle siis tegid?" Jake lõdvendab oma haaret, kuid ei lase minust täiesti lahti. Tundub, et ta hakkas mind veidi kartma. Ma ka kardaks ennast. Ma ei magaks endaga ühes toas kui võimalik, rääkimata veel ühest voodist.

"Mina otseselt ei teinud midagi. Minu unenäod tegid. Ma lihtsalt täitsin tema soovi ja läksin temaga tema isa asemel jalutama."

"Oota misasja, ma ei saa mitte midagi enam aru."

Ohkan. Ma räägin talle kõik ära. Ta on seda väärt. Ta peab teadma miks ta minuga üldse seda Gabrieli otsib.

Alustan sellest unenäost mille tulemuseda Cora sai viga ning lõpetan selle looga, kuidas me tema majast lahkusime. Peale loo lõppu kostab poisi suust vaid kaks sõna: "Oh jeesus."