Saatuslikud unenäod

Paanikahoog?

Istume laua taga, joome teed ning sööme hommikuhelbeid. Ma pole just mingi eriline kokk ning mu ema ka läks kuhugi, seega peame nendega läbi ajama.Täna on pühapäev, homme on kool. Väga nõme. Eriti veel see, et Cora ei käi minu klassis, me käime paralleelklassides ning seega ei saa ma talle igal hetkel toeks olla. Õnneks on tänapäeval olemas telefonid, Cora saab mulle iga hetk sõnumi saata kui ta mind vajab.

Ma küll ei tea mis tunne on jääda isast ilma, sest minu isa lahkus juba üsna peale minu sündi. Olin siis kuune. Ja kui aus olla siis ma ei tahagi tema kohta midagi teda. See mees, kes jätab ema üksinda oma väikese lapsega ning ei tunne nendest huvi ei ole mitte mees, vaid sitapea. Sõna kõige otsesemas mõttes.

"Sa lähed homme kooli ikka?" küsin Coralt, kes tundub olevat veidi tujust ära. Ma ei kavatse temalt küsida midagi selle kohta, sest siis ei pea ta oma isa nii palju meenutama.

"Mhm, ma olen niigi palju juba maha jäänud. Ma pole ju 2 nädalat normaalselt koolis käinud." vastab ta peale vähest mõtlemisaega. Kaks nädalat on tema isa surmast möödas.Kindlasti on see liiga vähene aeg edasi liikumiseks.

Istun elutoas ning vaatan filmi. Cora läks peale lõunat koju, et oma emaga veidi olla. Minu ema ei ole kodus veel. Ta on moedisainer ning teeb palju tööd nii kodus kui ka väljaspool seda. See on veidi nõme, sest teda ei ole pidevalt kodus kui mul teda vaja oleks. Aga samas on see ka üsna põnev, sest pidevalt räägitakse temast uudistes ning ma saan ka mõndadele tema tööreisidele kaasa minna. Eelmisel aastal käisime koos Londonis ning imekombel oli tal palju aega minu jaoks.

Kuulsin välisukse sulgemist ning tormasin köögi poole. " Shay! Ma tõin pitsat ja muud toidukraami ka." hõikas ema.

"Ära karju palun, ma olen siin samas ju." ütlen naerdes.

"Sorri. Tead, ma sõidan homme õhtul ära ja tulen kolmapäeval. Saad siin üksi hakkama või ma helistan vanaemale?" teatas ema asju külmikusse pannes.

"Ema, ma olen 17. Küll ma hakkama saan, olen alati saanud. Ja pealegi saan ma Cora siia kutsuda kui mul üksi ebamugav peaks hakkama." vastan talle ning haaran ühe pitsalõigu.

"No seda küll. Corast rääkides, kuidas tal läheb? Saab ta ilusti hakkama?" küsis ema murelikult. Cora on talle peaaegu nagu kasulaps, sest me veedame väga palju aega koos ning ema saab temaga hästi läbi.

"Tal on ikka raske aga ma toetan teda. Vahest ongi parem, et me saame kahekesi olla."

"Oh, Shay, kas tead kui uhke ma sinu üle olen? Sa oled nii hooliv ja iseseisev. Paremat tütart ei oskaks keegi tahtagi." ütles ema mind kallistades. Tal vahepeal tulevad sellised hellusehood peale ja siis ta räägib kui hea jne ma olen. Tavaline värk tema puhul.

"Oma ema tütar ikkagi," vastan naeratades, " igatahes ma lähen nüüd õppima, homme on ikkagi kool." Haaran pitsakarbi ning lahkun köögist.

"Ega isa tütar sa polegi jah. Ainult minu." Kuulen ema vaikselt pomisemas veel enne kui üles suundun. Ma ei tee sellest välja.

Pargin auto kooli ette ning väljun autost. "Lost Woodsi keskkool, tänan elu rikkumise eest." pomisen ning kõnnin klassi. Istun enda kohale Hanna taha, eelviimane pink akna ääres. Avan telefoni ning saadan Corale sõnumi:

Oled juba koolis?

xoxo

Vastus tuleb koheselt.

Jah, jõudsin põrgusse. Austin ja  Noah tüütavad jälle.   Sa ei tea kui väga ma tahaksin olla A klassis mitte B klassis :(

Igatsen, xo

Käsi neil vait jääda. Näeme lõunal :)

Panen telefoni taskusse ning mrs. Cowell alustab tundi.Ajalugu on ikka üks paganama igav tund. Vaatan aknast välja ning jään mõttesse."Ära peatu, Shay, ära ainult peatu." Need sõnad aina kordusid ja kordusid mu peas. Silme ette tulid pildid unenäost. Süda peksab kiiresti, ma võtan oma koti ning torman klassist välja.Mind ei peata isegi mrs. Cowelli karjumine. Mis minuga toimub? Mu nägu kuumab ning kõris kriibib. Üritan kõndida rahulikus tempos joogiautomaadini, libistan sisse mündi ning võtan veepudeli automaadist välja. Rüüpan paar lonksu vett ning viskan pudeli kotti. Kas mul oli just paanikahoog?

Lõunal saan Coraga ühe laua juures kokku ning me sööme koos lõunat. Minu lõunaks on friikartulid ning sprite, Coral aga cesari salat kanaga. Ma ausalt ei toitu ainult rämpstoidust.

" Kuidas sul läinud on?" küsib ta minult.

" Üsna hästi," vastan. Ma valetan talle. Kuigi mulle ei meeldi seda teha on see parem. Tal on niigi raske ning minu probleem on tema oma kõrval köömes, " ja kuidas sul endal?"

"Normaalselt. Noah ja Austin tõmblesid pidevalt omavahel. Nad käituvad juba nii nõmedalt, et see peletab nind veelgi rohkem nendest eemale. Ning mõned tüdrukud tegid oma head nägu ja üritasid kõiges aidata jne. See tüütab mind veidi aga üldiselt on kõik hästi." vastab Cora ja pistab suhu kanatüki. Naeratan.

"Mõelda vaid! Sind ajab taga 2 ülikuuma ja nunnut kutti ning sa lihtsalt annad neile mõlemale korvi. On alles tüdruk."

Cora hakkab naerma: " Ega ma ainuke pole." Ta liigutab oma kulme üles-alla ning see ajab mind naerma.

"Ah lõpeta. Mina ei meeldi kellegile." ütlen Corale

"Arvad nii? Miks tema siis sind nii vaatab koguaeg?" vastab ta ning viipab kahvliga mu seljataha. Pööran ringi. Seal seisab James. Lakrossi tiimi liige ning 12.klassi õpilane.

"Ah jäta," vastan, " ta ei meeldi mulle."

"Valeta nüüd. Shayle meeldib James, Shayle meeldib James." Cora korrutab seda mitu korda. Surun käe tema suule.

"Lõpeta. See ei ole naljakas. Ma ütlen viimast korda: James ei meeli mulle. Ja pealegi pole mul poiste jaoks aega." ütlen talle veidi kurjalt.

"Hea küll, preili Tujurikkuja." vastab Cora.

Lamame Coraga minu väikeses voodis ning jutustame koolis toimunust. Paljud sosistasid vaikselt minu ning Cora selja taga tema isaga juhtunust, kuid õnneks ei teinud Cora nendest välja ja hoidis kõigest hoolimata pea püsti.

"Tead mis, Shay? Mul on veidi aega peas mõlkunud üks lause." "Mis lause?" "Chin up princess or the crown slips. Mul on tunne, et see on mingit moodi minu uue elu moto. Elu ilma isata. Vahet ei ole mis ka juhtub, tuleb ajada pea püsti ning kindlal sammul edasi minna." "See on väga hea moto. Ma olen uhke sinu üle." vastan talle naeratades. "Mul on nii väga vedanud, et mul on sinusugune sõber. Sinust paremat ei leidu kuskil." "Küll leidub ka paremaid kui mina." "Ei ole, Shay. Sina oled maailma parim inimene kogu maailmas. Ja kui ma ütlen, et kogu maailmas siis nii ma ka arvan."

"Hea küll! Annan alla!" Tõstan naerdes käed üles.