Saatuslikud unenäod

Welcome to New York City!

Kui möödume sildist "Welcome to New York City!" täitub mu keha ärevusega. Mul pole õrna aimugi mis mind eest ootab, õigemini mis meid ees ootab. Ja ausalt öeldes ma ei soovigi teada.

"Kas otsime kohe aadressi üles või vaatame veidi ringi ka?" küsib Jake kui oleme veidi edasi sõitnud. Ta keerab ka muusikat veidi vaiksemaks. Ma ei vasta talle kohe, vajan veidi mõtlemisaega. Oleme sõitnud linnas juba umbes pool tundi.

"Pigem otsime selle koha kohe üles. Aga kas me enne võiksime seal käia?" küsin ja näitan näpuga tee ääres oleva Starbucksi kohviku poole, "Paluuuuun!!" anun poissi ning teen pähe kutsika silmad. See peaks ta pehmeks tegema.

"See on alatu võte." ütleb Jake läbi naeru ja pöörab sissesõiduteele.

"Üks pumpkin spice latte ja üks tavaline kohv." ütlen teenindajale. Tüdruk vaatab mind imeliku näoga, hakkab siis naerma ja ütleb:" Mis sulle sisse läks?"

"Mis mõttes?" küsin. Olen tõesti segaduses. Mida ta minust arvab?

"Electra, sa vihkad üle kõige pumpkin spice lattet."

Vaatan Jake' otsa ja olen valmis juba ukse poole tormama, kuid siis avas poiss oma suu.

"Te ajate midagi sassi. See tüdruk pole Electra ja kohe kindlasti ei vihka ta pumpkin spice lattet."

Tal on õigus. Ma hoopis jumaldan seda. Sügiseti joon ma seda igal võimalikul hetkel.

"Electra, ära tee nalja. Sul on jälle mingi prankimise tuju peal? Ja kes see kutt sinuga on?" Tüdruk vaatab Jake poole ja kergitab kulme. Veri minu sees hakkab keema ja nüüd on minul aeg vahele segada. Kas ma olen armukade? Kindlasti mitte, Jake pole isegi mitte minu kutt.

"Kas sa ei kuulnud mis Jake ütles? Ma ei ole Electra, sa ajad mind kellegagi segamini. Ma sooviks nüüd oma tellimuse eest maksta."

Tüdruk vaatab ikka veel kahtlustava näoga, kuid ma ei tee sellest välja ja ulatan talle krediitkaardi, mille vanaema mulle andis.

"Tead, see aadress on üsna siin samas." ütleb Jake parklas oma kohvi nautides.

Tõmban uudise peale alles jäänud latte kurku ja hakkan köhima. Ma teadsin, et pean sellega silmitsi seisa kuid ma lootsin, et mul on veel veidi aega kõike seda seedida.

Jake peatab auto tagasihoidliku pruuni maja ees, mida ümbritseb punakas aed. Tüüpiline New Yorgi maja, kahekorruseline ja puha. Koputan uksele ning peagi see avaneb. Vastu vaatab minu peegelpilt. Täpselt samasugune nagu mina. Ahmin õhku ning astun sammu tagasi. On see mingi nali? Kindlasti on seal mingi peegel. Sirutan käe välja, et kontrollida ega seal peeglit pole. Kahjuks ei ole. Minu peegelpilt seisab ikka seal, kuid nüüd ma märkan, et sellel on teine kehahoiak ja ka riided pole samad mida mina kannan. Ja Jake ei peegelda kuskilt vastu. Mis siin majas õige toimub?

"Tere!" vastab mu peegelpilt. Appi, ma hakkan hulluks minema. Kutsuge keegi mulle hullumaja auto järgi.

"Kes te olete ja mida te soovite? Kuigi ma juba aiman." küsib see jälle. Aimab mida? Äkki keegi seletaks mulle miks mingi kloon räägib minuga. Ka tema hääl on sarnane, kuid ta on kindlasti julgem kui mina, seda on näha. Olen vait kui sukk ja lihtsalt vahin ukse poole. Õnneks päästab mind järjekordselt Jake.

"Mina olen Jake ja tema on Shannon. Me otsime meest nimega Gabriel, meile anti see aadress ning me tulimegi siia. Kas sa tead sellist inimest?"

"Ma tean, et tüdruk on Shannon. Ma mõtlesin pigem sind, kutt. Jake või mis su nimi nüüd oligi. Aiäth, et sa ta siia tõid." peegelpilt vastas tänulikult, " isa! Sinu juurde tuldi."

Okei, ma olen puhta hull. Peegelpilt räägib minu ja Jake'ga, tal on isa ja ta teab minu nime. Haaran kindlustundeks Jake' käest ning ta pigistab seda õrnalt. Jälgin hoolikalt vaatepilti uksel ning alles siis taipan, et see tüdruk on päris. Lihast ja luust inimene, identne minu välimusega. Sellise asja teada saamine on üpris creepy.

Nüüd jõuab mulle kohale ka see vahejuhtum Starbucksis. Teenindaja kutsus mind Electraks, sest ma olen selle tüdrukuga ilmselgelt äravahetamiseni sarnane.

"Sina oled Electra?" Sõnad lipsavad mu suust välja veel enne kui ma arugi saan.

"Kust sa minu nime tead? Sa ei peaks minust midagi teadma, vähemalt isa ütles nii."

"Meil oli väike insident Starbucksis, kus Shannonit kutsuti Electra nimeliseks tüdrukuks." Jake aitab selgitada. Meie käed on ikka veel omavahel põimitud. Minu peas aga kostub ainult see lause, mida tüdruk ennist ütles.

"Sinu isa on minust rääkinud?" küsin. Electra hakkab vastama, kuid uksele ilmub 40ndates mees, lühikese habeme ja tumeda peaga.

"Shannon, sina? Lõpuks ometi ma näen sind jälle!" hõiskab üllatunud mees ning tormab mind kallistama, eemaldades minu käe Jake' omast. Okei, ma pole ainuke hull.