"Nii et sa lähed Lost Woodsi tagasi peale seda kõike?" küsin Jake'lt.
"Jah, ma pean. Sellel pole midagi pistmist sinuga, Shay. Dylan on eeluurimisvanglas ja ma lihtsalt pean sinna minema. Mul ei ole valikut."
"Ma saan aru. Kui ma kunagi terveks saame siis võibolla näeme veel."
"Võibolla? Kindlasti näeme."
"Lubad?"
"Luban."
Endalegi ootamatult suudleb ta mind oma pehmete roosakate huultega suule ning astub siis välisuksest välja. Hetk peale selle sulgumist jookseb Electra trampides ja kiljudes minu poole.
"Ma nägin, ma nägin!" Appi ta peaks ju seitseteist olema. Kuidas ta nii lapsik on? Isegi mina olen normaalsem. Ja kui te teaksite kui lapsik mina võin vahel olla, siis Electra lapsikus on üle mõistuse.
"Mida sa nägid?" küsib isa, kohvitass ühes käes ning võileib teises. Ma loodan, et ta küsis seda, sest ta ei näinud midagi. On ka võimalus, et ta küsis seda selleks, et ma talle ise räägiks. Ma eelistan ikkagi seda esimest varianti.
"Ma nägin kuidas..." Surun käe Electra suule.
"Ta nägi kuidas Jake lahkus." lõpetan tema eest. Isa ei pea kohe kõike teadma, ma ei tunnegi teda põhimõtteliselt. Võibolla ta teab, aga ma ei pea talle oma eraelust rääkima.
"Miks? Kas midagi juhtus?"
"Perekonna probleemid."
***
"Sa pead selle tühjaks jooma, noaga peopessa lõike tegema ning veidi verd siia panema." seletab Bonnie ning näitab kätega. Silmitsen rohelist tükkis ollust väikses klaasis. Jälk!
"Milleks see vajalik on?" küsin.
"Kas sa tahad terveks saada või mitte?" nähvad Bonnie mulle vastu.
Pööritan silmi ning neelan selle rõveda asja paari lonksuga alla. See maitses nagu roiskunud kala, soe piim ja muud rõvedad asjad kokku.
Terav pussnuga käes, surusin selle otsa oma paremasse peopessa kuni verenire hakkas jooksma, panin käe anuma kohale ning veri tilkus üsna kiirelt sinna. Umbes 1minuti pärast käseb Bonnie mul käe anuma kohalt eemaldada ning annab mulle lapi, millega haav kinni katta.
Ta süütab kolm küünalt: ühe pikliku rohelise, teise ovaalse, roosakat tooni ning kolmandaks on kõige tavalisem teeküünal, mida leidub igas toidupoes.
Bonnie järgmine käik on etteaimatav. Ta süütab kõik küünlad ning avab oma kõrval oleva raamatu. Siis lausub ta midagi tundmatus keeles ning edasi on kõik väga arusaamatu. Bonnie sunnib mind jooma verd, mille ma enne anumasse tilgutasin. Enne lisas ta sinna midagi. Täidan ta käsku. Kõigepealt hakkab tuul ulguma, siis aga lendlevad sügislehed toas ringi ning järsku kukun ma hingetule põrandale ja löön pea ära.
***
Avan silmad ning ma olen jälle väike laps.Mul on käes kaisukaru ja seljas mummuline kleit. Ema ja õde on verandal, mina isaga mängin elutoas. Hetk hiljem astun 1.klassi, seljas ranits, käes lõunakott ning minu kõrval sammuvad Electra, ema ja isa.
Järgmine hetk on juba Lost Woodsis. Olen Coraga mängumajas ja mängime meisterkokka. Tema on kokk ja mina kohtunik. Meil tundub lõbus olevat. Cora teeb liivast pannkooke ning mina pean neid siis "maitsma."
Nüüd olen aga oma koolis, enda klassis koos oma klassiga. Hanna Silver istub minu ees nagu tavaliselt. On vist usundite tund. Õpetaja räägib meile nõidadest. Millegipärast mõlgub mul peas nimi "Bonnie."
Edasi järgneb aga kogu mu eelnev elu, kogu mu minevik. Kaasaarvatud Cora tulistamine, see et Jake oleks mu alla ajanud ning ema autoõnnetus.
Ainuke imelik asi on see, et ma näen iseennast, olles justkui teine isik. Hõljun justkui pilvepiiril ning vaatan ülevalt alla. Olen ma surnud?
أنت تقرأ
Saatuslikud unenäod
أدب المراهقين"Jookse! Jookse!" karjus tüdruku hääl ning ma jooksingi nii kiirelt kui võimalik. Ümberringi oli pime ning nähtavus oli nullilähedane. Kuulsin oma selja taga samme ning võtsin kokku oma viimased jõuvarud, et tempot veelgi tõsta. Kuulsin, kuidas ming...
