"Ma tahan magada." ütlen vaid ning tõmban Jake' soojad käed enda ümbert ära. Ta kallistas mind kogu selle aja? Ma isegi ei märganud seda.
"Aga puhka siis, ma valvan su und. Ja tea, et sina ei ole milleski süüdi."
"Pole vaja, sa pead ise ka magama. Kuidas me muidu homseks New Yorki jõuame?"
"No seda küll." vastab poiss ning viskab ka siis voodisse pikali. Pööran talle selja ning jõllitan heledat seina. Äkki ta ei tahagi minuga edasi minna, äkki peale kogu seda lugu Jake arvab, et ka tema on ohus kui ta minuga koos on.
"Jake?"
"Kuulen."
"Kas sa tahad ikka koos edasi minna? Ma mõistan kui sa seda ei soovi. Küll ma saan üksi ka hakkama."
"Miks sa üldse nii mõtled? Loomulikult ei jäta ma sind üksi. See oleks kõige lollim tegu üldse. Ma jään sinuga, ma luban seda."
Ma olen ikka veel seljaga tema poole. Jake tuleb lähemale, haarab mu õlast ning tõmbab seda õrnalt enda poole.
"Shay, kas sa saaksid ennast veidi pöörata?"
Tegin nii nagu Jake palus. Meie näod olid nii lähestikku, et ma tundsin tema väljahingatud piparmündilõhnalist hingeõhku.
"Miks? Miks sa oled nii hea minu vastu?"
"Ma ei tea. Seda on raske seletada. Esimest korda kui ma sinuga kohtusin tundsin ma, et sa oled selline inimene kellega mina sooviksin suhelda. Ja pealegi oled sa väga ilus. Ja nüüd... nüüd olen ma siin."
Kaks komplimenti järjest. Päris hea tulemus arvestades seda, et olen veidi hullunud tüdruk, kelle silmist voolas hetk tagasi rohkem vett kui Nigara joast.
Ma ei ütle talle midagi. Ma lihtsalt ei oska talle midagi öelda. Pilgutan lihtsalt oma väga tumedaid pruune, peaaegu musti silmi.
"Jää nüüd magama. Homme jõuame me New Yorki ning ma olen kindel, et sul on seal energiat vaja."
Siis juhtub aga midagi, mida ma üldse ei oodanud. Jake suudleb mind laubale ja ütleb: "Head ööd, maga hästi."
"Samad sõnad." vastan segaduses olles ning pööran poisile selja. Miks ta sellise žesti tegi? Mida see tähendab? Mõtted tiirlevad mu peas ringi kuid mitte kauaks, sest peagi vajun ma unne.
Sõidame poisiga autos kuni juht peatub. Märkan, et autot juhibki see sama poiss. Jääme seisma suure pruuni maja juures, mida ümbritseb punakas aed. Ütleks, et see on tüüpiline New Yorgi maja kui ma vaid oleks seal. Koputan uksele ning see avaneb. Mulle vaatab vastu minu enda peegelpilt. Kohkun ning astun sammu tagasi. Kas ukse taga varitses meid peegel? On see mingi nali? Sirutan käe ette, et peeglit katsuda kuid seda ei ole seal. Minu peegelpilt seisab ikka seal, kuid märkan nüüd, et sellel on teine kehahoiak ja ka riided ei ole samad mida mina kannan.
Avan silmad ning ahmin õhku. Mis unenägu see veel oli? Hakkan voodist tõusma, kuid peatun siis. Jake' käsi on üle minu piha ja jalg üle minu jala. Üritan end võimalikult vähe liigutada ja võtan vaikselt kapi pealt oma telefoni. Kell on 5.18. Ma pean uuesti uinuma, sest kell on veel liiga vähe. Ma saan veel vabalt 3-4 tundi magada.
Sulen silmad, kuid koheselt tuleb silme ette jälle see peegelpilt. Kuidas saab see olla võimalik, et ma nägin enda peegelpilti kuigi seal ei olnud mingit peeglit? See ei saagi võimalik olla. Aga see oli vaid unenägu ning nendes võib kõike ette tulla. Kuid minu unenägudega on viimasel ajal teisita. Ja mis maja see oli ja miks tundub see mulle kuidagi tuttav?
Mu mõtteid peatab uni, mis minust uuesti võitu saab.
YOU ARE READING
Saatuslikud unenäod
Teen Fiction"Jookse! Jookse!" karjus tüdruku hääl ning ma jooksingi nii kiirelt kui võimalik. Ümberringi oli pime ning nähtavus oli nullilähedane. Kuulsin oma selja taga samme ning võtsin kokku oma viimased jõuvarud, et tempot veelgi tõsta. Kuulsin, kuidas ming...
