Saatuslikud unenäod

Flirt

"Shannon ärka! Kell on juba 10. Lähme sööma ning siis liigume edasi." ütleb Jake mind õrnalt raputades. Tema käed on nii soojad ja pehmed. Hõõrun uniselt silmi.

"Mis see kell oligi?"

"Ajanäitaja tead. Aja ennast nüüd püsti, ma lähen juba alla. Saad rahulikult ennast valmis panna ja meikida või mida iganes need tüdrukud teevad enne kui end poistele näitavad."

"Ma ei meigi ennast väga, totu. Eriti veel hommikuti. Pole vaja oma näonahka mõttetu jamaga piinata." ütlen, pea teki alla peidetud.

"Ilma meigita ongi tüdrukud atraktiivsemad, just nagu sinagi." ütleb poiss naerdes ning lahkub siis toast.

Kas see oli flirt? Kohe kindlasti mitte. Ükski ilus kutt ei flirdiks minuga.

Viskan kiirelt teki pealt ja lähen vannituppa. Pesen kiirelt hambad ja näo, panen teise särgi ning lahkun toast.

Kohvik on väike ning palju rahvast ei ole. Märkan tagumises pingis Jake'i, kes viipab käega, et ma tema juurde läheksin.

"Nonii, mis meil siis söögiks on kah?"

"Pannkoogid jäätisega, puuviljad ning kohv. Energia kulub ära."

"Ma ei joo kohvi. Kas siin teed pole?"

"Oota siin, kohe saad oma tee."

Jake tõuseb ja läheb leti juurde. Peagi tuleb ta teetassiga tagasi.

"No nii, printsessi soov sai teoks." ütleb ta tassi minu ette lauale pannes.Printsess? Mis asja ta ajab?

"Kust sa teadsid, et mulle see tee meeldib?"

"Kuulsin sind kui sa minu juures Ellale seda mainisid." Kuidas ta sai seda kuulda? Ta läks ju siis asju pakkima. Imelik värk.

Naeratan laialt, haaran randme ümbert musta juuksekummi, seon oma tumedad pikad juuksed sellega hobusesabasse ning hakkan sööma.

-----

Tee New Yorki on veel pikk. Raadiost tulev muusikapala on viimase 30minuti jooksul juba 3korda käinud ning see häirib mind väga. Aknast välja vaadates pole näha muud peale puude ja mööduvate autode, mida pole just palju. Pole just eriline vaatepilt.

"Jake," alustan ma, "miks sa nõustusid minuga kaasa tulema? Ma pole ju sulle mitte keegi. Kindlasti on sul palju paremat teha kui mingi teismelisega mööda ilma sõita ja otsida meest, kes ei pruugi isegi olemas olla."

"Sa oled mulle keegi, Shannon. Ja su küsimusele vastates pole mul tõesti väga midagi muud teha. Mu pere on võlts ning nendega midagi teha, pealegi on palju põnevam uusi asju teha ja maad avastada, kui niinimetatud sõpradega mööda ööklubisi ringi jõlkuda. Ja kui aus olla siis mulle meeldib sinu seltskonnas."

"Kes ma sulle olen?"

Ah rumal, rumal Shay. Mis sul mõttes küll on. Ära esita nii lolle küsimusi.

"Sa oled ee.. minu sõbranna."

"Ei, ma pole seda." Rumal laps. Miks sa nii loll oled?

"Miks mitte?"

Mõtle nüüd välja midagi, Shay. Ära keera oma sõprust luhta.

"Sõbrad ei kutsu mind pärisnimega. Nad ütlevad mulle Shay, see on lühend Shannonist. Mu vanaema ja ema kutsuvad mind ka nii. Tegelikult ema alustas seda, kuid ma olen sellega juba harjunud. Üldiselt ju kellegile ei meeldi vanemate pandud hüüdnimed, aga no eks ma olen omaette veidrik ka."

Jake hakkab naerma.

"Sina ja vedrik? Mulle küll nii ei tundu.Aga kuna sul on nii lahe hüüdnimi ja ma olen nüüd sinu sõber, hakkan ka mina sind nii kutsuma. Sul on nii eriline nimi. Minul on lihtsalt tavaline."

Oh, Jake, sa ei tea minust ju mitte kui midagi. Kui sa vaid teaksid mis minuga toimub. Kindlasti arvaksid sa, et ma pole lihtsalt veidrik, vaid puhta hull.

"Erilise ema tulemus."

Hakkame mõlemad selle peale naerma. Jake on võrratu inimene. Tema iseloom on sarnane minu ja Cora omaga, mis on väga tore. Telefon minu teksade taskus hakkab värisema. Võtan selle välja ning ekraanil vilgub Cora nimi koos pildiga meist, mille tegime mõne nädala tagasi. Panen kõne kinni ning ohkan valjult. Pisarad, üritavad küll silma tungida, kui tõrjun need eemale. Olen seda veidi juba harjunud.

"Mis viga?" küsib Jake.

"Ei midagi. Cora helistas mulle, kuid ma ei saa vastu võtta."

"Me võime seisma jääda ju. Saad väljas ära rääkida oma asjad."

"Ei, mul on omad põhjused. Ma ei saa temaga hetkel suhelda."

"Olete tülis või midagi sellist?"

"Mitte just päris tülis aga nii võib ka öelda."