Saatuslikud unenäod

Relvalask ja veri

2 nädalat on möödunud linnulennul. Koolis on kõik endine peale selle, et sosistajaid ei ole enam nii palju. Ainult mõni. Ka Cora ei ole enam koguaeg nii kurb ning ta isegi nõustus ühe korra Noahiga peale tunde kokku saama. Need on edusammud. Peale õnnetust ei suhelnud ta kellegiga peale minu. Ma ei tea küll miks, aga nii see oli. Hea, et ta teistega suhtleb. Homme on Cora sünnipäev. Ka tema saab 18 nüüd. Tunnen end nii lapsena teades, et olen ikka veel 17. Ta ei tahtnud seda suurelt tähistada, seega oleme me neljakesi: mina, minu ema, Cora ning Cora ema Giselle. Kummaline, et keegi oma 18 eluaastat tähistada ei taha, eksole? Kingin talle fotoalbumi meie mälestuste/piltidega, Victoria's secreti lõhnaõli, mis ta juba ammu tahtis ning mõned kinkekaardid.

Pakin oma koti kokku, sest ööbin täna Cora juures. Homme lõuna ajal tuleb ema ka Cora juurde. Minu ema ja Giselle on väga headeks sõpradeks saanud ning seda loomulikult tänu minu sõprusele Coraga. Viskan seljakotti veidi pidulikuma särgi, teksad, meigikoti, magamisriided, dressid, ning ühe tavalise laia särgi. Hambaharja ei ole mul vaja kaasa võtta, sest mul on üks juba Cora juures. Tõmban jalga teksad, mis on põlvede pealt katki, panen selga suure beebiroosa pusa ning torman alla. "Ema! Kas sa viitsid mind ära viia?" hõikan, kui olen koridori jõudnund. Jah, mu ema on kodus. Ta lubas endale kaks täiesti töövaba päeva , et minuga aega veeta ja ma lihtsalt tõmban kodust minema. Ma olen halb tütar, eksole? Hahaha.

"Jaa kohe, Shay. Ma panen koogi kähku ahju ja siis viskan su kiirelt ära."

Koogi? Ahju? Minu ema kokkab jälle? Ta teeb seda üliharva. Tavaliselt tellib ta kuskilt restoranist toitu koju ning siis me sööme seda koos. Ma olen üsna ema moodi ning ka mina ei armasta süüa teha. Ema geenid, mis teha. Või noh ma kaldun arvama, et need on mu ema geenid, sest oma isast ei tea ma ju midagi. Ei tahagi teada. Ainus vahe on selles, et kui ema süüa teeb on toit imemaitsev aga kui mina seda teen siis kõlbab see ainult prügikastile.

"Koogi? Mille jaoks sa kooki teed? küsin üllatunult. "Mõtlesin, et teen Corale sünnipäeva jaoks mingi koogikese, pealegi viib see mu mõtted tööst eemale." vastab ema samal ajal kui ta mantlit selga tõmbab. Panen ka oma parka selga ning saapad jalga.

Cora ja Giselle valmistasid homsed söögid juba varem ära, seega ei pea ma neid toidu valmistamisel aitama. Õnneks. Vaatasime kõik koos terve õhtu vampiiripäevikuid ning sõime erinevaid snäkke. Mina ja Cora oleme selle saate järgi hullud. Ma shippin täiega Elenat ja Stefanit seal sarjas, Cora aga shippib hoopis Elenat ja Damonit. Vahel me isegi vaidleme selle üle. Uinusime Coraga umbes 1 ajal.

Seisin sillal ning vaatasin vett, mis peegeldas minu ning tüdruku varju. Autod kihutasid meist täiskiirusel mööda. Pöörasin järsult ringi. Valge audi A8 sõitis meist mööda ning järgmine hetk kuulsin pidurdushääli, millele järgnes kõva müts. See sama auto, mis ennist meist mööda sõitis, kaldus teelt välja ning paiskus vastu puud. Jooksin auto juurde. Tüdruk järgnes mulle. Autos lebas naine, kõikjal oli verepiisad. Naine oli veidi minu ema sarnane. Üritasin lähemale minna, kuid tüdruk tõmbas mu enda haardesse ning põimis oma käed minu ümber. Ma nutsin. " Shay, kõik saab korda. Ära palun nuta." ütles tüdruk ning embas mind tugevamalt. "Eieieiei, palun ütle, et see ei ole tema." karjusin täiest kõrist.

"Shay, kurat ära lollita. Ärka üles!" Kuulen tuttavat häält ning keegi raputab mind. Tõusen istukile. "Mis toimub?" küsin olles väga segaduses. " Sina parem räägi mulle. Ma ärkasin sinu karjumise peale üles ning nägin, et sa nutad." Katsun oma nägu. Ma olen tõesti nutnud, sest mu nägu on pisaratest märg.

"Mida ma karjusin?"

" Ei, palun ütle, et see pole tema. Või igatahes midagi sarnast. Nüüd räägi mis sa nägid."