Saatuslikud unenäod

Saskia ja Jake

Ema palatis olevad aparaadid piiksuvad nii kõvasti, et seda on ka läbi klaasi kuulda. Vaatan teda läbi klaasi mõne hetke ning lahkun siis. Pisarad üritavad jälle läbi mu silmade tungida, kuid pilgutan kiirelt silmi, et neid eemale tõrjuda.

Haigla välisukse ees ootab mind juba Jake. Ta nõustus minuga seda Gabrieli otsima tulema ja kuna ta on üsna võõras minule, siis ei saa temaga midagi hullu juhtuda. Tervitan teda viisakalt ning istun jällegi tema auto esiistmele.

"Ja kuhu siis minek?" küsib Jake.

Ulatan talle vanaema antud märkmiku, mis on aadressi koha pealt lahti.

"Ausalt öeldes ei ole mul õrna aimugi kus see on."

"Eks me kohe näe." ütleb kutt. Ta sisestab aadressi GPS seadmesse ning vaatab üllatunult mulle otsa. "Mis on?" küsin. "Tundub, et me sõidame New Yorki."

"Mida? See on ju nii kaugel."

"Kõigest 2-3päevane sõit. Kannatad ära."

"Asi pole minus. Mina PEAN sinna minema. Ma ei taha sind nii kaua tüüdata."

"Pole midagi, sa ei tüüta mind. Mul ei ole niikuinii midagi paremat teha. Aga me peame minu juurest läbi käima, sest mul polnud aimugi, et me mitmeks päevaks ära sõidame. Kui see sulle muidugi sobib."

"Jaa ikka."

Jake naeratab ja alustab sõitu. Peatume mõne hetke pärast luksusliku maja ees, mida ümbritseb iidne must metallaed. Mu silmad lähevad suureks nagu öökullil kui näen maja kõrval asuvat tenniseväljakut ning basseini. Tal on isiklik bassein? See kutt on küll õnnesärgis sündinud.

"Tule, lähme. Mul võib veidi aega minna." ütleb poiss autost väljudes. Kehitan õlgu ning teen sama mis temagi. Kõnnime suure puust ukseni, mille keskel asetsevad täiuslikud tuhmid klaasid. Jake vajutab uksekella ning üsna kohe tuleb üks vanem naine ukse vastu. "Tore teid jälle näha, noorhärra Jake. Tulge aga edasi." ütleb ta Jake'le. Siis silmitseb see naine mind pealaest jalatallani välja. "Ja kes see kena neiu on kelle sa kaasa tõid? Kui küsida tohib muidugi."

"Tema on Shannon. Ta on mu eee... sõbranna." vastab Jake kogeledes naisele. Tal on vormi moodi riietus seljas. Kas tal on ka oma teenija? Sellel kutil on tõesti vedanud.

"Oi kui tore," naine ulatab mulle käe, " Jake pole ammu siia ühtegi tüdrukut toonud." Naeratan ning ulatan tallegi käe. "Aa, ja minu nimi on Ella. Ma olen üks selle maja teenijatest. Kas võin teile miskit pakkuda, preili Shannon?"

"Ei, ma ei soovi midagi. Ma ootan lihtsalt kuni Jake oma asjad kokku pakib. Aitäh pakkumast."

"Preili võtab ühe tee niikaua kuni ma pakin. Ja kui ema peaks koju jõudma siis ütle talle edasi, et ma lähen väikesele reisile. Olen varsti tagasi." hõikab Jake ning kaob ülakorrusele. Vähemalt ma arvan seda, sest trepist üles ta igatahes läheb. Vaatan ümberringi ning kõik tundub kuidagi nii luksuslik. See sisustus on kindlasti väärt tervet varandust.

"Preili Shannon, tulge minu järel. Ma juhatan teid kööki. Millist teed te soovite?

"Tavalist musta. Kas meega saaks?"

"Ikka saab."

Ella lisab kiirust ning üsna kohe olemegi me kahekesi köögis. Ka köök on siin majas lihtsalt imeline. Marmorist põrand ning kappide pealmised osad, hõbedast nõud riiulitel ning kristalne lühter loovad üheskoos täiusliku köögi. Teenija ulatab mulle tee ning istub siis koos minuga laua taha.
"Kas teie olete noorhärra Jake'ga paar?" Ta kihistab naerda. Ta on täpselt nagu üks neist Mehhiko seebikate teenijatest: kena, siiras ning väga rõõmsameelne.