Uinuv Clara

"Põmm ja põmaki."

Olin poole tee peal, kui kuulsin, kuidas käib üks suur mürtsatus, mu süda peksles ja ma ei julgenud ümber pöörata. Ma seisin keset tänavat. Terve maailm keerles mu silme ees. Ma pöörasin ümber ja nägin, kuidas auto oli sodiks sõidetud. Oli vähe lootust, et keegi sealt eluga pääses, kuid lootsin, et kõik on siiski elus. Nägin, kuidas kõik Mathiase väravast välja auto juurde jooksid. Tundsin ennast kõiges selles süüdi. Miks ma üldse vennaga kaasa läksin? Kui ma poleks tulnud, ei oleks seda juhtunud.

"Ja mida sina passid seal!?" karjus üks poiss.

"Ma...ma ei tea," vastasin vaikselt, vaevalt, et keegi kuulis. Pisarad voolasid õrnalt mu põskedele.

"Kutsuge keegi kiirabi!" hüüdis Melinda sõbranna.

"Ajusid pole või? Me kutsuks endale häda kaela, me oleme kõik joonud, me saaks trahvi ja veel igast jama," karjus üks poiss talle koheselt näkku.

"Kui nende elud on ohus, siis mõtlete teie trahvidele? Isegi, kui tuleb pahandusi, siis me peame abi kutsuma!" karjus tüdruk vastu.

"Tal on õigus, me tõesti peame," oli üks hääl nõus. Edasi kuulsin, kuidas helistati kiirabisse. Ma ei suutnud rohkem seal olla ja jooksin koju. Uksest sisse joostes tulid mulle vastu ema ja isa. Me olime unustanud neile teada anda, et kuhugi lähme ja ma mõistsin, kui vihased nad meie peale on. 

"Clara! Kus sa olid? Kas sa ikka tead, mis kell on?!" karjus isa mu peale.

"Kino asemel kutsus...Mathias meid enda juurde peole... ja ma läksin Oliveriga lihtsalt kaasa. Vabandust, et...ma unustasin teile teada anda. Mathiase ja veel paari poisiga juhtus õnnetus, ma tahtsin koju tulla, aga nad tahtsid mind autoga ära viia, ise olid joonud, ma keeldusin ja jooksin kodu poole, aga...nad ikkagi läksid sõitma," üritasin läbi nutu kõike seletada.

"Kus Oliver on?" küsis ema murelikult, isa vaatas mind mõtliku pilguga.

"Ta jäi sinna...auto juurde, kutsuti kiirabi..."

"Kas ta oli ka autos?!" küsis ema peaaegu nutma hakates.

"Ei, õnneks mitte."

"Ja mis ajast sina oled peol hakanud käima?!" küsis isa ikka veel vihaselt.

"Jäta nüüd ta rahule, ta on ise samuti šokis..." püüdis ema rahustada.

"Ma tahan oma lastele head tulevikku, ma tahaks, et neil oleks hea ja turvaline..." ütles isa vaikselt, ta pööras pilgu maha.

Ma jooksin trepist üles oma tuppa. Viskasin oma riided toolile ja panin selga ühe suvalise musta värvi särgi, tegin juuksed lahti ja hüppasin oma voodisse. Panin kõrvaklapid kõrva ja mõtlesin kõigi sündmuste peale, olin ennast kerra tõmmanud nagu kass. Kuulsin, kuidas keegi kõnnib trepist üles. Mu toa uks tehti lahti ja ma võtsin klapid peast.

"Miks sa ära jooksid?" küsis vend.

"Mul oli seal ebamugav, aga ma tunnen ennast kohutavalt süü..."

"Clara, sina ei ole süüdi, ma saan aru, et sa tahtsid koju minna, nad...olid ise süüdi," üritas vend mind lohutada, kuigi ta oli päris purjus ja sõnad tulid tema suust vaevaliselt.

"Vähemalt ma tean, et sina pole mu peale siis pahane, aga mine nüüd magama, homme on kool..." 

"Ahjaa, õigus."

Ta koperdas mu toast välja ja läks oma tuppa. Ma panin telefoni ära ja sulgesin oma silmad.

Olin tühjas ruumis. Avasin ukse ja mu ees seisis kaks kiike. Ma läksin ühele neist. Tundsin, kuidas keegi hakkas mulle hoogu tegema. 

"Andreas, sina?"

"Just, mina," vastas mulle juba tuttav hääl.

"Kuidas sa teadsid, et õnnetus juhtub?"

"Ma ei teadnud, ma aimasin..."

Poiss istus nüüd kiigele mu kõrval.

"Mida sa siis teed, kui mind siin pole?"

"Siis ma ootan sind," vastas poiss muiates.

"Kas sul väsitav ei ole mind terve päev oodata?"

"Ma olen sellega harjunud."

Ma vaatasin poisile silma ja tundsin, kuidas pisarad jälle võimust saavad.

"Ma sooviksin, et sa oleks päriselt olemas. Sa alati kuulad ja mõistad mind," laususin väriseval häälel.

"Ma olengi päriselt olemas, kas sa siis arvad, et sa kujutad mind endale ette ja ma oleks üks robot?" küsis poiss naerdes.

"Mitte nii, aga sa oled ju lihtsalt uni."

"Mesimagus uni," parandas mind poiss kavala häälega. Arvatavasti ta teadis, kui tore inimene ta on. Arvatavasti ta teadis, kuidas ma temast puudust tunnen. Ta sulges oma silmad.

"Kas sa näed ka unenägusid?" küsisin uudishimulikult.

"Kui ma olen ise unenägu, siis ma pakun, et arvatavasti mitte, ma pole proovinud..."

"Sa pole kunagi maganud?"

"Miks peaks unenägu magama?" küsis Andreas kohe vastu.

Tundsin ennast rumalalt. Andreas tuli mu juurde ja võttis mu käest.

"Ma viin su nüüd tagasi."

Me kõndisime ukseni ja ma embasin teda tasakesi, ta haihtus nagu õhku. Kadus kuhugi pimedasse paika, sinna, kuhu mina koos temaga minna ei saanud. Oleksin nii väga tahtnud koos temaga jääda.

●●●