Uinuv Clara

"Tema oli päriselt olemas."

Ärkasin üles, Robert veel magas. Alles nüüd tuli meelde, et mul ei ole ühtegi teist riideeset kaasas, sest kodust ma ju läbi ei käinud, kui siia "põgenesin". Olin püsti tõusmas, kui kuulsin Roberti haigutamist. Võtsin maast pokaalid, viisin need kraanikausi juurde ja pesin ära. Robert tuli kööki ja soovis mulle kena hommikut. Sõime võileibu ja jõime piparmünditeed, käes oli juba lõuna, sest me magasime kaua.

"Kuule!" hõikasin ülevalt Robertile.

"No?"

"Mul ei ole teisi riideid, mis ma teen?"

"Ma käin kodust läbi, äkki saan sulle oma õelt paari asja laenata," vastas poiss.

"Ja mis sa vastad, kui ta küsib, et kellele sa need viid? Paned endale selga?" küsisin lõbusalt.

"Ta on reisil koos klassiga, teda pole kodus ja ta ei arvaks iial, et mina need võtnud olen," lausus poiss.

Robert kõndis uksest välja, ma ei jõudnud midagi isegi vastata. Läksin elutuppa ja passisin tugitoolis, mu silmad vajusid oodates kinni. Tühi ruum, siit see algas. Astusin uksest välja ja mu ees oli laud, mille peal istus Andreas. Ta tuli mu juurde ja silitas mu põske.

"Ära usalda teda," korrutas poiss mitmeid kordi. Ma ei mõistnud, mida ta sellega öelda tahtis.

"Ma sattusin hetkel kogemata, ma pean minema. Tšau!" lehvitasin ma Andreasele ja suundusin ukse poole.

"Tšau, Clara!" lasi poiss minust lahti ja vaatas kaugusesse. Tundsin, kuidas keegi raputab mind.

"Äratus, ei kuulnud müra?" ajas mind Robert üles. 

"Mis müra?" olin segaduses. Robert osutas aknast välja auto poole.

"Kus kohast sa selle said?"

"Varastasin. Ei, tegelikult...isa laenas mulle seda, meil on kaks autot," vastas poiss.

"Hästi elate."

Poiss ulatas mulle spordikoti, seal sees olid riided. Käisin vannis ja vahetasin peale seda riided. Läksin elutuppa tagasi, Robert istus oma telefonis. Lülitasin oma telefoni korraks sisse, et näha, kas keegi on kirjutanud või helistanud. Ema oli vastanud mu sõnumile, kuid õnneks uskus ta, et ma sõbranna juures olen. Oliver oli mulle kolm korda helistanud, loodetavasti ütles ema talle, et ma läksin ühe "sõbranna" juurde. Mulle tuli meelde see paberitükk ühe numbriga, ma ei olnud ikka veel vastanud, aga ma ei viitsinudki seda teha. Lülitasin telefoni uuesti välja.

"Kas sobib, et mu sõbrad tulevad õhtul siia? Nad lähevad homme hommikul ära, kuidagi ikka diivanil ja tugitoolis magada saab, okei?" küsis Robert mõni tund hiljem.

"Ikka, kui nad inimsööjad pole," vastasin poisile.

"Sa räägid sellist pada nagu viieaastane," ütles poiss norivalt.

Õhtu oli käes, autotuled peegeldusid aknast. Roberti sõbrad olidki kohal. Robert läks õue neid tervitama, mina istusin tugitoolis. Astuti uksest sisse, kaasa oli võetud mõned siidrid. Nad tulid elutuppa.

"Oi, Robert! Oled naise võtnud?" küsis üks nokamütsiga poiss.

"Muidugi!" vastas poiss ja pööras pilgu minu poole ning naeratas. 

Tunnid möödusid, räägiti lihtsalt, kuidas läinud on ja joodi siidrit, kuulati muusikat. Ma ei viitsinud nendega enam olla ja läksin üles magamistuppa ning pugesin teki sisse. Kuulsin nende naeru. Nende lugusid. Nad rääkisid oma lapsepõlvest, sest olid juba lapsest saadik tuttavad olnud. Mõtlesin, kuidas iga inimese lapsepõlv on erinev. Olin mitu tundi voodis nihelenud. Lõpuks oli kuulda trepil samme ja Robert tuli magama. 

"Kas ma ajasin su üles?" küsis poiss.

"Ei, mul ei tulnudki und."

"Vabandust, jäime kauemaks rääkima," sõnas poiss. Ta ei olnud palju joonud ja käitus täiesti normaalselt. Mul oli heameel. Keerasin pea poisi poole ja soojendasin ennast vastu teda.

"Kuule, sa oled jääkülm!" naeris poiss, sest mu jalad olid nii külmad, et need tekitasid kõdi.

"Sellepärast olekski tore need soojaks saada," vastasin ja vaatasin poisile kiusliku näoga otsa. Ta võttis mu jalgadest ja hoidis neid kõvasti kinni.

"Lase lahti, lase lahti!" hüüdes seda üritasin ma jalgadega sipelda. Haarasin ta kätest ja ta tõmbas mind lähemale. Meie näod sattusid üksteisele aina lähedamale. Tundsin Roberti huuli oma külmade ja lõhkiste huulte vastas. Ma teadsin, et pean kunagi Andreasest lahti laskma, aga Robertist ei pidanud ma lahti laskma, tema oli päriselt olemas. Jäin Roberti käte vahel magama, õues puhus tugev tuul ja natuke kõhe oli sellepärast ka toas. See öö ma magades Andreast ei näinud. On ju võimalik, et ma ei näegi teda enam kunagi, aga kas tema mind näeb?

●●●