Uinuv Clara

"Vereplekk särgil."

"Kas sinuga on kõik korras?" küsis vend, ta tundus kuidagi kohmetu.

"Jah, ikka, ma ju ütleks, kui midagi on korrast ära," valetasin vennale. Ma teadsin, et ta tunnetab sisimas, et ma ei räägi tõtt.

"Nägin öösel unenägu, kuidas üks poiss ütles, et ma sind valvaks. Mõtlesin, et helistan, tore on seda kuulda," ütles poiss kergendusega. Mu seest käis läbi külm jutt. Kas see oli Andreas?

"Armas, et sa muretsed," vastasin vennale.

"Ma rääkisin vanematele, et sa oled ühe poisi juures."

"Mida? Miks?" küsisin vennalt häält tõstes.

"See ju pole normaalne, et sa oled juba nädala ära olnud ja vanemad ei tea midagi. Nad on tahtnud juba mitu korda politseisse helistada, ma pidin rääkima," vastas poiss. Ma ei vastanud, sest minu suust oleks tulnud ainult paar kurja sõna. Ma olin mõtlematu. 

"Kas sa kuuled, mis ma räägin?" küsis vend.

"Ma tulen varsti, ütle vanematele," sõnasin ja panin kõne kinni.

Robert oli üles ärganud ja ta kõndis minu juurde.

"Kes helistas?" küsis poiss.

"Ah, vend."

"Mis ta tahtis?" küsis poiss koheselt.

"Tahtis teada, kas mul kõik korras," seda öeldes pöörasin pilgu tema poole.

"No, kas on siis?" 

"Jah..." vastasin Robertile, ma ei tahtnud, et tuleks tüli. Robert naeratas, tuli mulle veel lähemale ja võttis mu ümbert kinni. Võpatasin, aga üritasin seda varjata, ma ei tahtnud, et poiss saaks aru, et ma teda kardan. See sütitaks temas viha. Läksime kööki, Robert istus toolile ja mina tegin meile teed. Toetusin kapile ja hoidsin tassi tugevalt kahe käe vahel. Meie vahel tekkis vaikus. Ma otsustasin, et räägin poisile Andreasest.

"Tahad, ma räägin sulle midagi?" küsisin närviliselt.

"Lase tulla," vastas poiss ja võttis sõõmu oma teest.

"Ma näen unenäos ühte poissi, kellega ma tihti räägin ja ringi seiklen," sõnasin kiirustades. Poiss ei vastanud, ta ainult jõllitas mind, jõi oma tee siis ära ja läks trepist üles. Kahetsesin, et sellest rääkisin. Mu käed muutusid nõrgaks ja lõpuks lendas tass mu käte vahelt põrandale kildudeks, kogu tee voolas põrandale. Asusin koheselt kilde kokku korjama, kuulsin trepil samme alla tagasi tulemas.

"Mis juhtus?" küsis Robert.

"Ei midagi, olin hooletu." 

"Siia tuleb täna paar mu sõpra," ütles poiss.

 Noogutasin ja kuivatasin põranda ära. Ma ei tahtnud, et nad siia tuleksid, kuid see polnud minu otsustada. Ma ei tahtnud, et Robert jooks. Robert läks poodi, arvatavasti juua ostma. Kõndisin trepist üles ja sammusin tühja tuppa, istusin aknalauale. Mind valdas taas seletamatu tühi tunne, silmitsesin tapeeti ja märkasin, et ühes kohas tapeedi alt oli näha jooni, kõndisin lähemale ja sain aru, et tegu oli pisikese uksega. Avasin selle ettevaatlikult ja nägin põrandal suurt karpi ja ühte riideeset. Mõistsin, et see kitsas tuba on kahe seina vahel. Läksin karbile lähemale, avasin selle ja mulle vaatas vastu hunnik pilte. Võtsin esimese pildi, sellel oli näha Robertit ja veel paari tema sõpra, kuid kõige rohkem pani mind imestama see, et pildil teiste sõprade juures seisis ka Mathias. Panin selle tagasi ja võtsin järgmise pildi, see ei olnud midagi muud, kui pilt minust. Pilt oli tehtud kooli juures, sellel päeval, kui ma koju kõndisin. Tundsin, kuidas hirm minus kasvab. Panin pildi tagasi ja sulgesin karbi. Kõndisin tasakesi riideseme juurde, see oli Roberti särk, mida ta oli kandnud enne seda, kui esimest korda öösel ära läks. Mäletan täpselt, et ta jäi sellega magama ja peale seda ma ei olnud särki näinud. Võtsin selle omale kätte, tundsin Roberti lõhna. Märkasin, et särgil on kuivanud vereplekk. Särk kukkus põrandale, kuulsin müra. Läksin ruttu toast välja ja panin ukse hoolikalt kinni. Kõndisin magamistuppa, kuulsin ainult seda, kuidas Robert majja sisse astus.

Mu silmad vajusid kinni. Tühi ruum. Kõndisin ukseni ja avasin selle, minu ees oli suur järv, Andreas istus selle kaldal ja kutsus mind enda kõrvale istuma. Päike oli just loojunud ja kogu järvele oli langenud udu. Vaatasin Andreasele otsa, ta võttis mu käest kinni ja pööras pilgu udusse.

"Täna pead sa olema valmis," öeldes seda surus poiss mu kätt. Tundsin seda igatsust, mis mul Andrease vastu oli.

"Milleks valmis?" küsisin poisilt. Poiss ei vastanud midagi, ainult vaatas järvel olevat udu. 

"Kas sina olid mu venna unenäos?" küsisin poisilt, sest eelmisele küsimusele vastust ei tulnud.

"Küsi oma vennalt," sõnas poiss lühidalt. Ta tõusis püsti ja aitas minul samuti üles tõusta.

"Lähme nüüd," ütles Andreas.

●●●