Uinuv Clara

"Kõndisin läbi porilompide."

Päike ei olnud isegi veel loojunud, kui ma ärkasin. Ju siis oli see vaidlus, mis toimus Andrease ja tundmatu vahel selline, mis ei kannata päevavalgust. Vend oli kodus, kuulsin tema toast jutustamist ja plaanisin minna vaatama. Ma piilusin ukse vahelt sisse ja nägin seal venda ja tema sõpru. Arusaadav, nad oli meie juurde tulnud. Lootsin, et mind ei märgata.

"Oot, Clara!" hüüdis Karl, üks venna sõpradest.

"Mis?"

"Tule meie juurde, võta siidrit," kutsus poiss.

"Eh, mul on tegemist..." üritasin ära põgeneda.

"Ära karda onu Karli, tule ikka!" hüüdis vend norivalt.

"Ja-jah," vastasin ükskõikselt ja astusin kõhklevalt venna tuppa.

"Siidrit?" küsis Karl.

"Ainult lonksu."

"Saad," vastas poiss muiates.

Võtsin ühe lonksu ja andsin selle ta kätte tagasi. Poisid hakkasid arutama eilset sündmust. Karl pööras oma pilgu minu poole.

"Tead, ära kuula Melindat, sa pole süüdi, sa olid just tark, et sinna autosse ei istunud..."

Tundsin ennast häiritult, ma ei tahtnud sellest teemast rohkem rääkida. Tõusin püsti ja kõndisin oma tuppa. Istusin voodisse ja jäin mõtlema. Miks käitus Andreas teistmoodi? Miks oli ta nii külm mu vastu? Kas ma olin talle kuidagi probleeme tekitanud? Tundsin, et pean oma toast välja saama. Ma läksin trepist alla. Panin tennised jalga ja astusin uksest välja. Päikese asemel oli õues nüüd vihm. Ma kõndisin läbi vihma teadmata suunas, kõik oli udune. Kõndisin läbi porilompide ja mu tennised said märjaks, aga see ei huvitanud mind. Ma kuulsin, kuidas keegi jookseb läbi saju ja on mulle aina lähenemas.

"Kas sa vihmavarju ei soovi?" küsis tundmatu.

"Ei, ma ei ole suhkrust nüüd ka päris tehtud."

"Kas tuju on halb? Jalutame koos?" pakkus tundmatu.

Ma ei viitsinud isegi vaadata, kes see on. Ta haaras mu õlast, ma pöörasin ümber ja nägin noormeest, kellel oli lumivalge nahk. Ta oli minust väga palju pikem.

"Lähme parki," ütles ta tasakesi.

"Jah..." suutsin ma ainult vastata.

Me läksime vaikides parki ja kõndisime ühe pingi juurde, teda ei huvitanud, et pink on märg, ta istus koheselt selle peale.

"Istu mu kõrvale."

"See on ju märg," ütlesin käed ristis.

"Ise ütlesid, et sa pole suhkrust," naeris poiss.

Ma istusin naeratust tagasi hoides tema kõrvale. Ta pani oma tugeva käe mu käe peale. Jäin jälle mõtlema selle õnnetuse peale, mu kurku tekkis nutuklomp. Ta nägi, et mu silmad valguvad pisaraid täis.

"Räägi mulle kõik ära," soovis poiss.

Ma rääkisin talle kõigest, mind enam ei huvitanud seegi, et ta mulle täiesti võõras on. Ma ei teadnud isegi ta nime. Ta kuulas mind ära nagu vana tuttavat.

"Sa pole süüdi, inimene vastutab enda tegude ja saatuse eest ise, sa tegid kõik õigesti, et sealt ära läksid ja sinna autosse ei istunud," sõnas ta peale mu pikka juttu. 

"Ma loodan, et sul on õigus. Kas me näeme millalgi veel?"

"Ikka, kui sa oma numbri annad," ütles poiss sõbralikult.

Andsin talle oma numbri. Tõusime pingilt, õues oli juba pime. Nimetu poiss andis oma vihmavarju mulle, lubasin selle järgmisel kohtumisel tagastada. Ta saatis mind minu väravani ning me lehvitasime üksteisele. Olin juba uksest sisse astumas, kui kuulsin ta häält.

"Oota, mis su nimi on?!" hüüdis poiss kõvasti.

"Clara! Aga sinu?!" üritasin ma veel valjemini hüüda.

"Robert!" kõlas vastuseks. Ma naeratasin talle veel läbi kauguse ja läksin siis tuppa. 

Vanemad olid koju jõudnud, isa vaatas telekat ja ema tegi süüa. Läksin oma tuppa, lõpuks kuulsin ema sööma kutsumas. Mu kõht ei olnudki väga tühi, aga sööma ikka peab. Istusime vennaga laua taha ja lõpuks ilmusid sinna ka ema ja isa. Söögiks oli pasta.

"No, Clara, räägi, kes see poiss oli, kelle vihmavarjuga sa koju tulid?" küsis vend salakavalalt.

"Ole kuss, sa näed viirastusi juba," üritasin ma vastu ajada.

"Ausalt öeldes on see vihmavari tõesti võõras," sõnas ema.

"Eh, täna ostsin."

"Sa ei võtnud rahagi kaasa, naljanina," ütles vend tögavalt.

"Las ma pakun, sa piilusid aknast jah?" küsisin ma vennalt, teades juba ette, et ta seda teinud oli.

"Sa ei saa seda kunagi teada," ütles vend naerdes.

Las ta siis teab, et ma mingi poisi vihmavarjuga koju tulin, see info ei anna talle midagi. Lõpetasime söömise ja kõik asusid oma tegevusi tegema. Ma läksin oma tuppa ja istusin voodi peale, võtsin juba telefoni, et näha, kas Robert on mulle midagi kirjutanud või mulle helistanud, kui kuulsin, kuidas midagi krabises. Leidsin ühe paberitüki, see oli mu voodi peale pandud peale seda, kui ma välja läksin, sest enne välja minemist ei olnud siin midagi.

●●●