Uinuv Clara

"Ei armu kunagi ühtegi pahasse poissi."

Peale neid sündmusi oli Robert mitu päeva rahulik, ta kahetses seda iga sekundiga rohkem, mil nägi mu sinikatega nägu. Kahjuks oli kõik nii valesti läinud. Mäletan, kuidas ema tuli mulle kooli vastu ja me kõndisime koos koju, mina tugevalt ta käest kinni hoidmas. Lubasin emale, et ei armu kunagi ühtegi pahasse poissi, ma ei teadnud siis, et tunnetele ei saa käske jagada. Ma valetasin ainult sellele väiksele tüdrukule, kes kunagi olin olnud ja murdsin lubaduse, mida iial parandada pole võimalik. Jäin mõtlema emale. Mida võib ta tunda, kui ta tütar nii kaua eemal on? Ta isegi ei teadnud, kus ma olen. Ta ei saanud iial hästi magama jääda, kõik mõtted keerlesid ainult selle ümber, et kus on ta tütar. Isa tahtis meid vennaga kaitsta ja hoida halva eest, aga ta teadis, et inimesi ei saa klaaskapis hoida, sest tulevikus ei saa nad muidu hakkama.

Robert jõi köögis kohvi ja põrnitses mind.

"Ma tahan koju minna," laususin otsustavalt.

"Aga kes keelab?" küsis Robert ükskõikselt.

"Ma ei suuda ära minna, ma vajan sind."

"Sul ei ole vaja kedagi, kes sind nii halvasti kohtleb nagu mina," sõnas poiss. Ma ju teadsin seda, aga ma ei tahtnud teda üksi jätta.

"Kui aus olla, ma ei suudaks sind tegelikult ära lasta," ütles ta.

"Äkki me saame sellest koos üle, sina lähed näiteks ravile?" üritasin talle pakkuda lahendust.

"Ma ei suuda," vastas poiss pisut häält tõstes. Ma tundsin, kuidas viha temas taas süttib. Ta ei tahtnud sellest teemast rääkida. Ma mõistsin teda, minul oli samuti teemasid, millest ma rääkida ei tahtnud. Ma kõndisin elutuppa ja viskasin diivanile pikali, Robert tuli mulle järgi. Tegin talle ruumi ja panin oma pea talle sülle. Ta silitas mu juukseid ja vaatas mu nägu. Ta oli taas nii armas ja hooliv.

"Ma kujutan ette, kui hirmul sa olid, kui ma sind lõin," alustas poiss jälle seda teemat.

"Ärme räägi sellest," palusin poissi. Poiss noogutas. Ma poleks seda pidanud isegi mainima, sest poisile oli see teema samuti häiriv. Ma jäin mõtlema Robertile, tahtsin talle ainult head. Kui ma läheksin ära, siis kas Robert võtaks ennast kokku ja ei jooks enam? Äkki ta ei oleks siis enam vägivaldne? Ma ei saanud selles kindel olla, sest ma ei teadnud, kas vägivalla põhjuseks on alkohol. Kahtlesin, kas temagi seda põhjust teab. 

"Ma kardan sind," ütlesin poisile.

"Ma tean, ma kardan ennast ise ka, ma ei oska ennast kontrollida."

Me olime diivanil ja vaatasin tühja pilguga kaminat. Seda tuhka. Esimesel päeval põles seal lõke, kaunid leegid. Nüüdseks on alles ainult tuhk, kõik oli närbunud. Kõik oli kustunud. Poiss pööras pilgu minule ja vaatas mind mitu minutit mitte midagi ütlemata. Vastasin talle samaga. Me teadsime, et see on läbi, aga lahti lasta ei raatsinud. See oli liiga keeruline.

 Mul silmad vajusid kinni. Lõpuks ometi olin siin tühjas ruumis. Läksin ukseni ja avasin selle ettevaatlikult. Ma olin täiesti musta värvi toas, Andreas säras keset tuba nagu täht öises taevas.

"On su elu nüüd piisavalt huvitav olnud?" küsis ta mind nähes.

"Sul oli õigus Roberti osas, aga ta pole ju halb inimene."

"Usu mind, sa ei tea pooli asju, aga küll need varsti välja tulevad," ütles poiss ähvardavalt. Mu süda hakkas tugevalt lööma.

"Kas mind on enam sulle siia vaja?" küsis Andreas peale pikka pausi. 

"On, Andreas, ma olen siiski sellest ebaõiglasest pärismaailmast väsinud," vastasin poisile, mu hääl värises.

"Siis jäta see Robert ja ole minuga, Clara," hakkas poiss taas paluma. Ma tahtsin seda teha, aga ma ei suutnud.

"Clara, ma pean nüüd minema," ütles poiss, kui ma midagi ta palumise peale ei vastanud.

"Head aega, Andreas," seda öeldes sammusin ma taas tühja tuppa tagasi. 

Avasin silmad ja märkasin, et Robert on samuti magama jäänud. Huvitav, kas tema näeb ka unes sarnaseid inimesi nagu on Andreas? Kas ta üldse näeb und? Kuulsin, kuidas mu telefon helises. Tõusin püsti ja läksin vaatama, see oli Oliver.

●●●