Uinuv Clara

"Armastus esimesest löögist."

Mulle vaatas vastu vihaste silmadega Robert, ta sõbrad olid ära läinud. Väljas oli pime. Mu käed hakkasid värisema ja ma hammustasin valusalt huulde.

"Kus sa läksid ilma ütlemata?" küsis poiss häält tõstes. Ta tõukas mind vastu seina ja haaras mu kätest. Ma ei suutnud midagi vastata ja ta jätkas.

"Arvad, et ma ei näinud, kuidas sa selle poisi autosse istusid?" küsis poiss veel vihasemalt.

"Ta on mu sõber, ainult sõber..." üritasin seletada, see tuli näruselt välja.

"Ainult sõber...arvad, et ma usun sind?" küsis poiss, ta ei oodanud mu vastust. Ta lasi mind lahti ja läks elutuppa, võttis viinapudeli ja sealt ühe suure lonksu. Ma ei tundnud poissi ära. Ma tahtsin ära põgeneda, aga ma ei julgenud. Mul olid tekkinud tunded selle poisi vastu, sest ta kaitses mind selle maailma eest. See maja oli mu peidupaik. Ma andsin talle selle andeks, sest teadsin, et tema eelmine tüdruk pettis teda ja sellest ajast saadik on ta kontrolliv kõigi osas.

Ma kõndisin trepist üles tühja tuppa ja istusin katkisele aknalauale. Isegi, kui ma sellelt kukuks, ei saaks mu hing viga, ainult füüsiline mina. Inimene peaks tugevalt muretsema alles siis, kui ta saaks viga oma hingele. Ma teadsin, et minuga on see juba juhtunud. Kuulsin trepil samme ja uksele ilmus Robert. Ta tuli aeglaselt minu juurde ja istus samuti aknalauale. Ta jõllitas mind, ta silmad olid nagu klaasist. Ta võttis mu käed ja pigistas neid. Me olime nii paar tundi, ta teadis, et olin andestanud. Ta sai sellest hoogu juurde ja järgnevatel päevadel muutus mu elu põrguks. Ma ei näinud enam unes Andreast, ma tean, mida ta ootas. Ta ootas, millal mäng läbi saab. Mäng minu ja Roberti vahel. Robert hakkas tihti jooma ja muutus alati nagu teiseks inimeseks, tema hell pilk asendus millegi deemonlikuga, mida ma ei osanud seletada. Ma kartsin teda.

Oli taas möödas päev, kus Robertiga tülitsesime ja pärast ära leppisime. Robert oli öösel autoga ära läinud ja ma läksin õue vaatama. Kõikjal oli udu. Nõrk öökuma valgustas mind, autot polnud kuskil. Kõndisin tuppa ja heitsin voodisse tagasi. Varsti oli kuulda jälle müra, siis ukse avamist ja samme trepist üles. Ta oli joonud, seda oli kuulda sammudest. Ta märkas, et olin ärkvel.

"Noh, käisid jälle koos sõbraga autoga sõitmas?" küsis poiss ülbelt.

"Ei, ma käisin korra õues vaatamas, kus sina käisid..."

"Sul pole vaja nuhkida, saad aru või?" küsis poiss vihaselt.

 Ta lähenes ja tiris mu voodist põrandale. See oli tema teine pool. See halb pool. Ta lõi mind paar korda tugevalt vastu nägu. Tõusis püsti ja kõndis välja, trepist alla ja elutuppa. Terve mu nägu tulitas. Tahtsin karjuda, aga selle asemel kõndisin toast välja, trepist alla ja vannituppa. Lukustasin ukse ja panin vee jooksma. Tahtsin sellest kõigest puhtaks. Vann oli ääreni vett täis. Võtsin riiulilt dušigeeli ja kallasin selle kõik vanni, segasin vett, et see vahtu läheks. Mind ei huvitanud enam, et seda oli ainult üks. Panin juuksed krunni, viskasin riided põrandale. Istusin vanni, üle äärte kallas vett. Ma armastasin, kuidas me tülitsesime. See kõik oli nii kirglik. Ma vihkasin, kuidas me tülitsesime. See kõik oli nii kole ja rikutud. Mu peast käis läbi palju mõtteid. Kas Robert arvab, et ma tahan ennast ära uputada ja ta murrab ukse? Kas ta üldse kuuleb mind? Ma ei tahtnud ennast ära uputada, tahtsin lihtsalt rahulikult ilma temata olla. Ta tuli ukse juurde.

"Clara," sosistas poiss hirmunult. Ma ei vastanud, las poiss piinleb. Mulle meeldis, et ta piinles.

"Ära tee mulle nii," palus poiss.

"Miks sina siis mulle nii tegid?" küsisin naerdes.

"Sa oled arust ära, kuulsid?" vastas poiss. Võimalik, et olin, aga tema oli mu selliseks teinud.

"Sina samuti."

"Ma oskan ainult lüües oma armastust näidata, ma tahaks pugeda sulle aina lähedamale, aga ma ei oska seda teha õrnalt, selle asemel ma löön sind," sõnas poiss.

"Aga mina olen portselanist, mulle ei või nii teha."

"Ma tean, aga sa ajad mu mõistuse ära," seletas poiss.

"Ma armastan sind," ütlesin naerdes.

"Mina sind ka," vastas poiss taas sosistades.

Ma teadsin, et järgmine kord, kui poiss mind lööb, ei kannata ma seda enam välja. Mul oli kurb mõelda, et see kõik saab siiski lõpu. Mulle tulid meelde Andrease sõnad. Tal oli õigus, et kõik ei ole kuld, mis särab...

●●●