Uinuv Clara

"Vanaaegne maja."

Tundsin ennast nii värskelt, kui ärkasin. Mõeldes selle seikluse peale tekkis mu näole naeratus, kuid pähe tekkisid ka kurvad mõtted. See oli ainult uni ja selline sündmus ei juhtu minuga iial päriselt. Kõik see toimub mu mõtetes, tegelikult olen ma olnud terve öö siin samas voodis.

Ajasin ennast üles, tundsin, et vajan ühte kuuma pesu. Pesin hambad ja harjasin oma juuksed. Vaatasin ennast peeglist ja mõtlesin sellest, et näen ennast küll kogu aeg peeglist, aga ikka muutun ma ajaga, aga ise seda algul ei märka.

Võtsin riided ära ja läksin dušši alla. Uus šampoon lõhnas hästi, see meenutas vanilli magusat lõhna. Ma meenutasin seda lõhna, mida tunnen, kui saabumas on suvi. Seda lõhna, kui ma vanatädi sahtlitest endale kommi otsisin. Seda lõhna, kui oli mu esimene koolipäev. Oma ema lõhna, mis oli nii hoolitsev ja helge. Oma isa lõhna, mis oli tugev ja kaitsev. Mõtlesin kõikidele lõhnadele, mida olen elus tundnud. Lõhnad jätavad minusse mälestused. Ma mõtlesin Andrease lõhnale. Tavaliselt mõned lõhnad korduvad, aga Andrease lõhn oli ainulaadne nagu ta isegi. Kuivatasin ennast ära.

Läksin rätikus oma tuppa ja panin riidesse. Vend oli üles ärganud, ta plaanis täna haiglasse minna Mathiast vaatama. Olin nõus samuti kaasa minema. Olime minekuks valmis ja isa viis meid haigla juurde. Küsisime haiglast, kus palatis ta on ja meid juhatati sinna. Mathiasel oli näos päris suur arm ja ta nägi räsitud välja.

"Anna andeks," seda öeldes vaatasin ma kahetsusega Mathiase poole.

"Clara, sa pole süüdi," pani vend oma käe mu õlale.

"Kui Clara poleks sinuga kaasa tulnud, ei oleks me autoga ju sõitma läinud," vastas Mathias ülbelt Oliverile.

"Kas Clara käskis teil sõitma minna või?" küsis vend juba närviliselt.

"Tema pärast me läksime autosse. Õnneks saan ma homme siit välja," ütles Mathias häält tõstes.

"Tema ei ole süüdi teie tarkade ideede pärast, Clara ju keeldus, et te teda koju viiks!" karjus mu vend poisile näkku.

Ma ei suutnud enam. Isegi, kui teised ütlesid, et ma pole süüdi, siis luges mulle hetkel ainult Mathiase arvamus. Ma jooksin haiglast välja, ise pisaraid tagasi hoides. Jooksin ühe metsaraja poole, aina sügavamale ja sügavamale. Mu jalad ei jõudnud enam joosta ja peatusin ning istusin keset rada maha. Ma ei tahtnud midagi meelega. Kõik oli alles korras. Tundsin, et telefon helises - see oli vend. Ma ei tahtnud temaga rääkida. Ma ei tahtnud mitte kellegiga rääkida. Tahtsin ennast siia kerra tõmmata või pugeda kuhugi urgu. Eemale maailmast. Muutuda olendiks, keda keegi ei näe ega märka ja kelle olemasolust pole ühelegi elusolendile aimu. Kuulsin kedagi jooksmas.

"Clara! Kus sa siia said?" küsis tuttava poisi hääl. See oli Robert.

"Sina siin! See on pikk lugu..."

Ta istus mu kõrvale maha.

"Pikad lood ongi vahvad," lausus poiss.

"Oleneb, millest need räägivad," vastasin mõtlikult.

"Tead, mis? Tule, lähme ühte majja, seal räägid, ma teen sulle suhkruvett, on näha, et sa oled endast väljas," ütles poiss kindlalt. Ta aitas mul püsti tõusta ja me kõndisime aina sügavamale metsa kuni oli näha ühte vanaaegset maja. Astusime majja sisse. Poiss käskis mul ühe laua taha istuda, sellel oli katkine laudlina, mis oli üpris määrdunud. See oli arvatavasti köök. Robert otsis kapist suhkrut ja võttis teisest kapist ühe tassi, läks tassiga kraani juurde, ootas, millal tass on vett täis, pani sinna suhkrut ja segas seda rahulikult. Ta ulatas mulle suhkruvee, mille ma kiiresti ära jõin. Rääkisin talle kõigest, mis haiglas juhtus.

"Kas sulle sobib mõneks ajaks siia jääda? Ma võin samuti jääda," pakkus poiss. See mõte meeldis mulle.

"Sobib, ma ütlen emale, et läksin mõneks ajaks sõbranna juurde, ma tõesti ei suuda tagasi minna ja ma ei tahaks kooli minna, eriti, kui Melinda ja Mathias sellised on."

"Teeb nii," vastas poiss rõõmsalt. Saatsin emale sõnumi ja lülitasin telefoni välja, ma ei tahtnud rohkem midagi kuulda.

"Aga kuidas sa üldse seda maja tead?" küsisin poisilt koheselt.

"Paar aastat tagasi ühel suvel tulin metsa jalutama ja märkasin seda maja siin, vanemad rääkisid, et omanik oli ära surnud. Leidsin kergelt võtme ja mõtlesin, et kui tahan kuhugi põgeneda, tulen siia."

"Sa ei karda, et keegi sisse murrab?"

"Ma panen ukse lukku ja vähesed teavad, et siin üldse mingi maja on," vastas poiss.

"Kas siin elekter on?" olin muutunud ma maja suhtes uudishimulikuks.

"Ikka on. Tule, ma näitan sulle nüüd maja!" kutsus poiss mind endaga kaasa. Majas oli ka pisike esik. Elutoas oli kamin, diivan ja tugitool ning väike lauake, köögis oli kitsas, aga süüa tegema mahtus. Minu suurimaks imestuseks oli see, et siin oli isegi vannituba, mis siis, et see vann oli roostes, vannitoa riiulil seisid veel mõned vanad šampoonipudelid, seal oli üks pisike ümmargune peegel ja peegli all kraanikauss, kraanikausi kõrval vetsupott. Läksime trepist üles, seal oli kaks tuba - üks oli täiesti tühi ja teises oli suur pisut katkine voodi ja vana kapp. Mõneks ajaks varjumiseks kõlbas väga hästi.

"Ma käin poes, toon meile nädalaks olulised asjad, et ei peaks oma nägu väga näitama," ütles poiss peale maja tutvustamist.

"Kui saad, võiksid mingid pesuasjad ka osta!" hüüdsin veel talle ukselt. Poiss läks ära. Majas oli rõske ja seisnud õhk, avasin ukse ja aknad. Koristamist maja ei nõudnud, selle üle oli mul heameel, mulle ei meeldi eriti koristada. Isegi voodiriided ja muu selline oli olemas. Istusin tugitooli Robertit ootama.

Robert jõudis tagasi, pani söögi külmkappi. Ta ulatas mulle dušigeeli, šampooni ja nuustiku. Viisin need vannituppa, asendasin need vanade šampoonipudelitega.

"No, tähistame siis seda, et sa siia tulid!"

"Mulle sobib," naersin ma vastu.

Poiss võttis välja veini ja pokaalid, ma viisin need elutoa lauale, ta tegi kaminasse lõkke ja me läksime diivanile. Jutustasime terve öö, jõime veini. Väsimus puudus, nii vabastav oli Robertiga rääkida. Kui oli saabunud hommik, tekkis väsimus, panime pokaalid põrandale ja ma asetasin oma pea poisi õlale. Andreast ma unes ei näinud, arvatavasti olin unenägude nägemiseks liialt väsinud.

●●●