Uinuv Clara

"Kas ma näen välja nagu alkohoolik?"

Mida oli mõelnud viimase lausega see poiss unenäost? Mis auto? Mul oleks sellelt poisilt unenäos nii palju küsida, aga kahjuks pole mul rohkem aega siin uneleda. Tõmbasin ruttu jalga sokid, panin jalga musta värvi teksad ja peale tumehalli pusa. Mulle ei meeldi väga värviliselt riietuda, sest ma vihkan tähelepanu. Kui ma riietun tagasihoidlikult, on vähemalt lootust, et keegi mind ei märka. Panin juuksed kiirelt hobusesabasse.

"Kaua sul läheb?" küsis vend juba  maja eest.

"Oota, ma otsin oma tennised üles!"

"Tee kähku, kell on juba päris palju, me peame poest ka läbi käima."

"Mis me seal poes veel teeme?"

"Arva ära, aga ausalt...Clara, tule nüüd!" hüüdis vend juba kannatamatult.

Panin ruttu tennised jalga ja haarasin kapilt oma telefoni. Nüüd olime valmis minema. Üks Oliveri klassivend juhtus täpselt meie majast mööda sõitma ja saime temaga Mathiase juurde, kuid enne sõitsime poodi. Autos oli veel palju tundmatuid nägusid.

"Kes see on?" küsis poiss roolis.

"Mu õde," vastas vend.

"Hmm, ta tuleb ka?"

"Ei, kindlasti mitte, tuli lihtsalt kaasa autoga sõitma," vastas vend sarkastiliselt.

"Davai, läksime!"

Olime jõudnud poe ette. Kõik peale minu läksid poodi, minul polnud sealt mitte midagi vaja. 

"Sa ei taha midagi? Paps andis ju raha, me võime nii palju raisata, kui tahame."

"Eh, ei...kõht on täis ja janu ka pole."

"No, okei."

Läks päris kaua, aga lõpuks oli näha, kuidas nad astuvad poest välja. Ühel poisil oli käes suur kilekott. Aimasin juba, et seal on terve hunnik alkoholi - mul oli õigus. Autosse jõudes hakati liikuma Mathiase juurde.

Mathiase hoovi jõudes nägin uhket maja - kõigile oli teada, et Mathias elab rikkuses. Astusime autost välja ja kõndisime tagahoovi, seal oli väike grillimiskoht ja üks väiksem hoone - arvatavasti saun. Istusin koheselt lõkke lähedale pingile. Majast astus välja Mathias - tegi suitsu ja oli rahuloleva näoga. Ta blondid juuksed lehvisid tuules.

"Kuidas sa vaba pinna said?" küsis üks hääl.

"Ah, vanemad läksid nädalaks reisile," vastas Mathias.

"Ja jätsid sinu siia üksi?"

"Nad usaldavad mind, nad ei tea ju, millega ma tegelen."

Tõepoolest, Mathias paneb iga nädalavahetus pidu ja isegi nädala sees, kuid ta vanemad pole midagi märganud. Ma ei saa aru, kuidas saab nii kõik toimida.

Inimesi tuli aina juurde - samuti ka alkoholi. Kes selle kõik ära joob? Igatahes mitte mina. Mõned tüdrukud olid ennast juba päris täis joonud ja suutsid vaevu kõndida. Üks venna klassivend kõndis minu poole.

"Tahad ka?" seda küsides ulatas ta mu poole klaasi.

"Kas ma näen välja nagu alkohoolik? Loodan, et said oma vastuse."

"Kuule, miks nii tõre? Võta ka, oled vähe lõbusam!" ajas poiss peale.

"Ma pole harjunud jooma ja sellises seltskonnas olema, vastus jääb samaks," üritasin poissi minema ajada.

"No, heakene küll," seda lausudes istus poiss mu kõrvale.

"Sa oled Oliveri õde jah? Kas sa pole temaga enne kaasas käinud kuskil?"

"Ei, milleks? Me oleme erinevad, mulle meeldib rohkem vaikus."

"Saan aru, aga üks lonks, ei?"

"Unista edasi, ma ei võta tilkagi."

Poiss kõndis mu juurest ära ja varsti olin jäänud lõkke juurde üksi, sest kõik olid Mathiase tuppa läinud, sealt oli kuulda valju muusikat. Kuulsin, et keegi jõudis alles kohale - see oli Melinda ja ta paar sõbrannat.

"Mida sina siin teed?" küsis Melinda uudishimulikult.

"Tulin vennaga kaasa."

"Okei-okei, kus Mathias on?"

"Oma toas koos teistega," vastasin ma kiirelt, ma teadsin, et Melinda seda küsib.

"Ma siis lähen, tsau!"

Melinda ja ta sõbrannad jooksid majja. Kõik olid pannud nii lühikesed seelikud, kui võimalik, et natukenegi poiste tähelepanu saada. Seda oli naljakas vaadata. Vaadata, kuidas kõik on nii erinevad. Oliver tuli välja ja kõndis minu juurde, oli aru saada, et ta on pisut joonud. Seda oli võõras vaadata, sest tavaliselt ei joo vend üldse.

"Kas sa ei taha tulla meie juurde?"

"Jätan vahele, ma vist lähen koju, mul pole midagi teha..."

"Clara läheb koju! Takistage teda!" hüüdis vend nii kõvasti, kui sai. Ta oli vist ikka korralikult võtnud.

"Ole vait! Miks sa seda tegid? Ma ju pole siin peol eriti oluline osa."

Juba jooksis paar inimest majast välja. Ma ei olnud isegi püsti tõusnud.

"Kuhu minek?" küsis üks.

"Ah, ärge kuulake Oliveri, ta on purjus, ajab jama suust välja," üritasin valetada.

Vastusega olid kõik rahul ja vend ei pannud isegi tähele. Kõik tulid lõkke juurde ja asusid taas jooma. Ma tõusin vaikselt püsti ja hakkasin värava poole kõndima. Järsku hakkas keegi minu juurde jooksma ja haaras tugevalt mu käest.

"Kus sa lähed?"

Pöörasin ümber ja nägin Mathiast.

"Shh, ole kuss, ei lähe ma kuhugi."

"Ma viin...ma viin su koju, sobib?" 

"Ei, sa oled täis."

Juba jooksis Mathias lõkke juurde ja kutsus paar poissi kaasa. 

"Me viime su koju, tips!" hüüdis üks.

"Ei-ei, ma oskan ise ka minna, pole vaja."

Poisid ei kuulanud ja läksid Mathiase auto juurde ning istusid sisse.

"Tule nüüd, aeg tiksub!"

Mathiase juurest minu koduni polnud pikk maa ja pimedal tänaval kõndida oleks jube, hakkasin juba auto poole kõndima, kui mulle meenus, mida oli hüüdnud Andreas minu unenäost. Ma taganesin ja jooksin ruttu väravast välja kodu poole.

●●●