Uinuv Clara

"Päev peale eilset."

Kell on 6:52. Äratuskell. Täna on õnneks reede, siis saab jälle kaks päeva puhata. Vend ei olnud üles ärganud ja ma pidin teda äratama minema. Panin selga oma valge hommikumantli, mis mulle nii armsaks on saanud ja kõndisin oma toast venna tuppa.

"Noh, kes nüüd norskab!" üritasin venda üles ajada samal ajal teda raputades.

"Ma ei ole veel välja puhanud, lase magada," ajas vend vastu.

"Tõuse ja sära! Wash and go!" hüüdsin nii kõvasti, kui suutsin.

"Kuidas sa saad hommikul nii energiline olla?"

"Ma ei olegi, aga ma üritan hetkel su nahka päästa. Sa ju tead, et peale eilset on nad meis pettunud, isa teeb sulle ajupesu, kui sa ei lähe kooli täna."

Vennale meenusid eilsed sündmused ja ta tõusis voodis istukile.

"Aga kuule, mis sai Mathiasest ja nendest, kes autos olid?" tuli mulle meelde.

"Täna saab koolis arvatavasti teada, kiirabi tuli neile järgi ja teised, kes peol olid, läksid koju, mõned said trahvi."

Vend ajas mu enda toast välja, et ta saaks rahulikult riietuda. Ma läksin vannituppa. Mu juuksed olid pusas. Jõin klaasi vett. Pesin hambad ruttu ära, harjasin juuksed ja panin need kinni. Panin riidesse. Vend oli samuti valmis, ta nägi ikkagi veel väga väsinud välja.

Jooksime trepist alla kööki. Vend tegi endale kohvi, mina seda ei joo. Mõnusalt tugev kohvi lõhn täitis esimesed päikesekiired. Sõime paar võileiba ja haarasime koolikotid. Vanemad olid juba tööl, pidime bussiga minema. Vend istus mu kõrvale, sest me kumbki ei soovinud teistega väga vestelda. Meie ees istuv tüdruk pööras pea meie poole.

"Kõik kolm said väga rasked vigastused, aga siiski elus, saate minna haiglasse vaatama, kui tahate..." ütles ta tõsiselt.

Ei olnud vaja isegi küsida, kellest jutt käis. Kõik mõistsid. Bussis oli tavaliselt lärmakas, kuid tänane hommik valitses bussis vaikus, keegi ei soovinud, et teda tülitataks. Jõudsime kooli. Minu kapist kõndis mööda Melinda, kes mind nähes peatus.

"No, sul on veel julgust oma nägu näidata, mõrvar?" küsis ta ülbelt.

"Ma tean, et sa süüdistad mind ja ma tunnen halvasti, aga..."

"Tead, mine seleta seda mõnele teisele, ausalt öeldes ei huvita, mida sul öelda on."

Melinda käitumine oli tegelikult arusaadav. Talle oli mitmeid aastaid juba Mathias meeldinud ja nüüd on Mathias peaaegu elu ja surma vahel tänu minule. Mu pilk vahtis tühja kohta. Melinda oli ära läinud.

Ülejäänud koolipäev sujus hästi. Vend oli koos oma paari sõbraga juba bussile läinud, aga ma pidasin targemaks koju kõndida, et natuke kõige üle mõelda. Väljas oli juba üpris kevadine õhk. Nägin tänaval muretuid nägusid. Ma tahtsin olla nende kehas. Ma tean, võimatu, aga unistada ju võib.

Jõudsin tuttava koduväravani, astusin uksest sisse. Venda polnud veel kodus, arvatavasti oli ta läinud sõpradega kuhugi välja. Ma imestasin, et kuidas saab ta nii rahulik olla. Läksin külmkapi juurde, sõin ühe kohukese ja läksin siis trepist üles oma tuppa, viskasin koolikoti nurka ja panin midagi mugavamat selga. Avasin akna ja istusin selle alla, kardinad üritasid mind enda embusesse võtta ja mu juuksed lendlesid õhus, tunne mu sees oli nii tühi. Ma ootasin juba ööd, et olla koos Andreasega. Olla maailmas, kus mured minuga kaasa ei tule. Ma ei teadnud, kas tema mind tegelikult ikkagi ootab, aga sisimas lootsin ma seda väga. Sulgesin oma silmad.

Kõik algas tühjast toast. Ma kuulsin, kuidas üks võõras hääl ja Andreas vaidlesid.

"Sa pead rääkima, mis sellega kaasneb!" karjus võõras hääl Andreasele.

"Aga ma ei taha teda hirmutada, ma tahaks, et ta tunneks ennast turvaliselt, tal on praegu keeruline," üritas Andreas rahulikult seletada.

"Keeruline või mitte, sa ei tohi seda varjata, sa tead meie reegleid, kui sa tahad seda kaasa teha, pead reegleid järgima!" karjus see hääl veel kurjemalt.

Nägin tühjas toas tooli, ma istusin sellele ja ootasin. Andreas astus uksest sisse.

"Sa tulid siia valele ajal, Clara," ütles poiss ärritunult.

"Sa ju rääkisid, et kui sinuga olla tahan, siis pean ainult oma silmad sulgema, sa ei öelnud, millal ma seda teha ei tohi," sõnasin vaikselt.

"Aga praegu on vale aeg. Kohtume öösel."

"Palun seleta mulle vähemalt, millest te rääkisite..." palusin poissi, mu hääl oli murdumas, sest poisi külmus oli hirmutav.

"Ei, see ei puutu...sinusse. Head aega!" hüüdis poiss.

●●●