Nii ma tegingi, hingasin sügavalt sisse ja välja hingasin viha ja urinaga. Ma...
Nüüd...
Elise pov.
Ma moondusin hundiks. Samal ajal tulid Marko, Karl ja Elise meie juurde. Nad vaatasid ja imestasid. Ma olin seljalt tumedam hall ja kõhu alt oli helehallikas-valge. Koonupealt helepruun.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
(Mitte minu tehtud)
Minu isa on seljalt musta ja sinise segu. Kõhu alt valge.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
(Mitte minu tehtud)
Damien: Wow, sa näed ilus välja.
Elise: Aitäh, paps, aga mul on ikka veel väike nõrkus.
Damien: Ma tean. Tulge ma viin teid koju.
Me istusime tema autosse. Me sõitsime metsast välja. Arrow tuli minu autoga meile järgi. Me jõudsime koju tagasi.
Elise: Amm, isa, ma ei suuda end liigutada.
Isa võttis mind sülle ja viis mind tuppa diivanile. Ta ise pidi minema, ta hakkas juba uksest välja astuma, kui Karl ta peatas. Ma ei kuulnud, mida nad rääkisid, kuna ma jäin magama. Kui ma ärkasin, oli kell 10.00. Arrow tuli minu juurde.
Arrow: Kuidas on?
Elise: Palju parem.
Arrow: Kas sa liikuda saad?
Elise: Ja saan küll.
Arrow: Siis tule minuga.
Arrow võttis mu käest kinni ja tõmbas mind Damieni autosse. Ta oli auto siia jätnud ja ise jala metsa läinud. Me sõitsime vaikides haiglasse. Astusime autost välja ja läksime registratuuri infot küsima.
Arrow: Vabandust, kas vereproovi saab võtta?
Registratuuri naine: Ja, minge otse edasi, koridori lõpus, viimane uks paremalt.
Arrow: Aitäh.
Elise:
Autor:
Vabandust mul on jäänud vist lõpp kribamata. Aga noh, siit saab ka edasi minna :D.
Järgmises osas saate teada, miks Arrow ta haiglasse viis ja miks Arrow vereproovi kohta küsis.
