Mõni kuu hiljem...
Elise pov.
Oli talv ja meil oli talvevaheaeg. Mõtlesin, et panen end soojalt riidesse ja külastan isa. Muidugi ka venda. Ma olin majas ainult koos Merilyniga, kuna poisid olid kuhugi välismaale reisinud talvevaheajaks. Ma hakkasin end sättima. Merilyn ei tahtnud kaasa tulla. Aga olgem ausad, keegi peab ju majal ka silma peal hoidma. Kui te teada tahate, mida ma selle mõne kuuga olen teha jõudnud, siis ma räägin. Ma käisin ja äbisin autokooli ja sain endale autoload. Ostsin ka endale auto. Selleks autoks sai BMW M3.
(Eelmises osas on pilt mudelist) Muidugi valget värvi. See on meie ühine auto, muidugi peamiselt minu, aga me kõik kasutame seda. Ja ega ma muud midagi erilist polegi teinud. Nii ma siis läksingi. Võtsin ka maja võtmed.
Elise: Tsauki siis, ma lähen.
Merilyn: Tsauki.
Astusin uksest välja ning lukustasin selle. Sõitsin ruttu karja juurde. Ma pole neid juba mitu kuud näinud. Tegin viimase pöörde metsateele. Kaugelt nägin juba, kuidas mu isa kaljul lamas. Paarutasin enda autoga natuke ja osa tõstis selle peale pea. Nägin, kuidas ta nägu rõõmsaks läks. Mulle näitas keegi, et pargiksin auto koopasse. Nii ma siis tegingi. Parkisin enda auto isa auto taha ning väljusin autost. Isa oli jõudnud juba kaljult alla hüpata ja siia tulla. Jooksin temani ja hakkasin teda kallistama.
Damien: No tere kullake.
Elise: Mul on kahju, et ma pole sind mitu kuud juba külastanud.
Damien: Pole midagi. Sul on ju kool ja ma saan aru, kui sa ei saa tulla. Su vend tuli sind ka tervitama.
Arrow ja Elise: MIDA?!
Arrow: Kuidas sa...?
Damien: Ütleme nii, et...?
Autor:
Okei, siin siis järgmine osa. Loodan, et teile meeldis.
Järgmises osas saate teada kus kohast ja kuidas Damien sai teada, et nad on õde ja vend.
Head suvevaheaja jätku kõigile!
YOU ARE READING
Alfaisase tütar
WerewolfTere. Minu numi on Elise ja ma olen 17. aastane. Mul on võimed muutuda hundiks. Kuid ma seda ise ei teagi, kuni keegi välja ilmub ja seda mulle ütleb.
