Alfaisase tütar

22.osa Raske kaotus.

Elisa pov.

Me kõndisime Jake'i territooriumile peatudes piiril. Ma vaatasin murelikult isale otsa ning ta neelatas murelikult.

Plaan on, et kui ma kõnnin esimesena Jake'ini ja kui ma olen nendeni jõudnud, siis mina ja isa moondume ja ründame. Mina võtan Roki ja kaon ent isa jääb. Meil on kari igaks juhuks tagavaraks.

Mõni minut hiljem me kõndisime üle piiri. Kari jäi piiri taha. Me kõndisime lagendikule ja paljud karja liikmed olid hundid ja mõni oli ka relvaga. Me jäime seisma ja tõstsime käed üles.

Jake: Ma ei arvanud, et sa välja ilmud. Igatahes naistel on eesõigus.

Ma vaatasin isa poole ja ta noogutas ühe korra. Ma kõndisin vaikselt Roki ja Jake'ini. Järsku me moondusime ja manööverdasime kuulidest mööda. Meie kari jooksis samuti võitlusesse ent kui me olime lahkumas Damien andis märgu taganeda. Tund läks mööda kuni me lõpuks tagasi jõudsime. Kõik peale Damien'i.

Elisa: Aga kus on...?

Razor: Ta...ta...hhh pole enam meiega.

Ma ei uskunud oma kõrvu. Miks? Ma ei suutnud nuttu tagasi hoida ning ma hakkasin kokku kukkuma, aga Arrow püüdis mu kinni. Me mõlemad läksime oma põlvedele ja Arrow püüdis mind lohutada, kuigi sellest ei tulnud midagi välja.

Razor'i pov.

Enne kui mina ja Arrow ära jooksime, me nägime kuidas mõlemad alfad tapsid üksteist. Damien vaatas veel viimast korda meile otsa, öeldes, et tema tütrest peab saama uus alfaisane. Me noogutasime kurvalt ja sellega Damien sulges oma silmad. Me vaatasime veel teda viimast korda ja jooksime oma karjale järgi.

Arrow'i pov.

Mul on hea meel, et mu õde Damieni surma oma silmaga ei näinud. See oli tõesti jube vaatepilt. Ma kallistasin ja üritasin oma õde rahustada, endalgi pisar silmas.

Elise: Arrow, mis ta viimased sõnad olid?

Ma olin ehmunud, et ta seda küsis.

Arrow: Ta ütles, et sina pead olema meie uus alfa.

Autor:

Loodan, et teile meeldis see osa.
Kurb, ma tean.

Vabandan ka, et kaua aega läks ent mul on kool.

Head homset koolipäeva!