Astusin tasakesi talli. Uks vajus mu seljataga kinni ning passisin pimeduses. Ma ei olnud taibanud kaasa võtta taskulampi, seega oli paarist väiksest aknast paistev kuuvalgus minu ainus teejuht.
Seletasin vaevu Casa boksi, ent juba seal seistes oli valgem, sest tillukesest aknast paistis meie peale valguskiir.
Puudutasin käega Casa pehmet nina. Ta müksas õrnalt mu kätt. Naeratades tegin talle veel pai.
Mõne minuti pärast ei pidanud ma enam vastu ning avasin Casa boksi ukse. Ta astus veidi eest, et saaksin korralikult sisse. Paitasin õrnalt ta õlga ja kaela, tundes, kuidas hobune seda naudib.
Tõmbasin ukse vaikselt koomale ning toetusin siis Casa vastu.
Seda on võimatu kirjeldada, mida ma selle hobuse vastu tunnen. Ma tean teda ju nii vähe aega, ent juba tundsin tema vastu midagi, mida ma polnud kunagi varem tõeliselt tundnud. Kiindumust, armastust, usaldust.
Me seisime seal kaua, ma ei tea kui kaua. Tunnetasime üksteise lähedust ja lihtsalt nautisime koos olemist.
Peale pikka aega otsustasin, et uni on samuti tähtis ning peaksin tagasi tuppa minema, juhul kui ma tahan temaga homme ratsutada. Tegin talle veel nina peale viimase musi ja sulgesin siis boksi ukse. Kobasin pimeduses omale teed ukseni ning avasin siis selle. Kõndisin tasakesi läbi märja muru ning läksin tuppa ja magasin oma pehmes voodis edasi.
______________
Sorry, et lühike XD. Tahtsin siia kirjutada ühest imearmsast ruunast, kes vallutas mu südame tädi juures. Ta oli sellist punakaspruuni värvi ja minu mäletamist mööda oli tal valge lauk ja vähemalt kaks valget sokki, ent see oli pikka aega tagasi ja ma enam nii hästi ei mäleta. Aga kindlasti oli ta 165 cm kõrge.
Ta oli alguses täiesti tuim. Ma ei huvitanud teda absoluutselt. Ka tema mind mitte eriti. Peale kahte päeva sõitu oli aga näha sulamise märke. Tulime koos koplist ja müksisime üksteist ja see oli ausalt nii armas. Jalutasime koos talli juurde ja mu tädi pani valmis, mina harjasin vaid(olin tollal veel pisike). Sõites oli ta taas tuim, ent ka mina ei osanud nõuda.
Ent viimane õhtu... Ta ei tulnud muidu peaaegu üldse aia juurde vastu, aga siis ta tuli ja me seisime seal, mina paitasin teda ja juba nutsin, sest teadsin, et seda sõpra ei näe ma enam iialgi, sest paari nädala pärast pidi ta minema hoopis Soome elama.
Ma nutsin terve kodutee.
#DRAMAQUEEN
YOU ARE READING
Kõik Minust: Võiduka Lõpuni
General FictionEreli on armastanud hobuseid kogu oma elu. Saatuse keerdkäikude tõttu on see aga jäänud vaid kaugeks unistuseks... Kuid see on peagi muutumas, kui tüdruk kohtab Casat(hobune), kes keerab tema elu pea peale.
