Kõik Minust: Võiduka Lõpuni

8. Peatükk: Casanova

Sammusime kahekesi talli poole. Leena oli tahtnud tuppa jääda, oma tuba korrastama.
Linda avas talli ukse ja ma tundsin imehead lõhna. Hobuselõhna. See oli segu heinast, hobustest ja porganditest. Tundsin ennast kohe koduselt. Linda avas boksi ukse ning läks siis Casanovat tooma. Mul palus ta siin oodata, sest karjas on paar noort ja lolli hobust, kes mulle kui algajale viga võisid teha.
Mul ei olnud ootamise vastu midagi. Uudistasin seni talli. Boksid olid korras ja aluspanuks oli saepuru. Casale(vist) oli juba valmis pandud slow-feeding heinavõrk. Linda oli toonud siia ka sedelga, külgratsmed ja kordepäitsed. Niisiis kordetrenn.
Ma olin õppinud pähe kõik vajaliku sõnavara, ma olin ostnud asjad ja olin kursis hobusemaailma tegemistega, ent seda päris sõidukogemust mul ei olnud. Ja siit kavatsesin ma selle saada.
Umbes viie minuti avanes talli suur uks ning Linda astus Casanovaga sisse.
Ma jäin sõnatuks. Täiesti sõnatuks.
Hobusel oli paks ja tihe must lakk, ka saba oli selline. Ta läikis üleni ning oli päris heas toonuses, ehkki musklit oleks võinud veel veidi rohkem olla. Ta kael oli üsna jässakas ja jõuline, ent samas ei meenutanud ta ka päris Eesti hobust. Laubal oli tal helevalge täht, mis oli ainsaks märgiseks muidu kõrvil kehal.
"Vau... Ta on imeilus," ütlesin.
Linda naeratas ning sidus ta päitstenööriga ühe metallist rõnga külge, mis asus talli ühes, uksepoolses, seinas. Ta andis mulle kareda harja, et saaksin Casal kõigepealt maha nühkida pori ja higi ning paar minutit hiljem ulatas Linda mulle teise, pehmema harja, et saaksin Casa täielikult puhtaks.
Casa seisis esimesed viis minutit paigal, ent kui asi läks kapjade puhastamiseks, tuli tema sisemine deemon välja. Ta tahtis Lindat lüüa(Linda mind veel kapju tegema ei usaldanud. Õige kah), aga Linda hoidis tema kabjast kõvasti kinni, kuni too rahunes.
"Oijah, eelmised omanikud ei käsitlenud teda eriti palju, ent selliste võimetega hobuse puhul on see lihtsalt talendi raiskamine. Kohutav," oli Linda kurb ja vihane ühteaegu.
Noogutasin, tundes samu emotsioone.
Lõpuks sai Linda kapjadega hakkama ning siis, kui lakk ja saba olid samuti kammitud, tõi Linda sedelga ning pani selle Casale turja peale ning kinnitas selle korralikult. Ta pani talle veel pähe kordepäitsed, mille külge kinnitas korde. Naine palus mul Casat veidi aega hoida, kuni ta toob ratsapiitsa. Nõustusin ning võtsin korde vastu.
Paitasin vaikselt hobuse pehmet nina. Ta nuhutas mind ning müksas ninaga õrnalt mu taskut. Ohates andsin talle porganditüki, mille mära isukalt ära sõi.
Siis tuligi Linda tagasi ja rohkem me kahekesi olla ei saanudki. Linda võttis imekauni mära ning läksime kolmekesi kordeplatsile. Linda palus mul istuda platsist väljapoole jäävale pingile, et ma juhtumisi ette ei jääks ja haiget ei saaks. Nõustusin sellega ning jäin huviga toimuvat vaatama. Linda suunas Casa ringi peale sammu kõndima ja nii mitu ringi. Siis käskis ta märal traavile tõusta, mida too ka tegi, ehkki rohke peasoputamise ja jonnimisega. Galopi ajal läks asi aga päris hulluks. Linda oli külgratsmed maha unustanud ning Casa lõi tagant üles, raputas pead ning ei kuulanud perenaist üldse.
"Oijah, mis me sinuga teeme..." ohkas Linda.
Mära jäi teda oma suurte pruunide silmadega põrnitsema. Linda käskis tal veel veidi sammu käia ning siis oligi trenni läbi.
"Rohkemat me täna temaga tehtud ei saa," lausus Linda.
"Kuule, kas sa palun õpetaksid mulle ka seda kordetamise värki?" küsisin naiselt veidi aralt.
"Pffff, Casaga vist mitte, ta võib ohtlik olla. Jaaguga ehk annaks küll.. Aga samas... Miks mitte? Ma olen ju siin. Mine pane kiiver pähe ning Casa boksi ees on üks kast, selle peal on tumepunase ja valgega külgratsmed, võta need ka kaasa." ütles Linda mulle.
Jooksin õhinal sisse. Haarasin külgratsmed ning oma kaska ja tormasin siis kohe tagasi. Andsin külgratsmed Linda kätte, kes need parajaks sättis ja Casale külge pani. Valmis ta oligi.
"Nii, nüüd võta korde vasakusse kätte ja piits paremasse. Julgusta teda häälega ringi peale minema," õpetas mind Linda
Tegin nagu kästud, ent esimesed korrad ei läinud sugugi hästi. Peale kahekümmet minutit sain asja enamvähem selgeks ning suutsin Casa isegi traavile tõsta.
"Väga hea, nüüd räägi temaga rahulikult ning palu tal peatuda," sõnas Linda.
Proovisin ja Casa kuuletuski.
"Super!" oli Linda õnnelik. "Sinuga käitub ta täna väga hästi. Proovi teda galopile ka tõsta, ehk õnnestub sul paremini. Ah jaa, tuletan meelde, et proovi jälgida hobuse selja ja pea liikumist igas allüüris, selga minnes tuleb see kindlasti kasuks, siis oskad ennast samuti loogilisemalt hoida," ütles hobuse perenaine mulle.
Mõne aja jooksul suutsin Casa kentrile(kenter on sama mis galopp, ent segelt kolmetaktiline ning see on veidi kergem, kui galopp. Põhimõtteliselt võib galopp öelda-mitte hobuseinimestele) tõsta. Ta jooksis kenasti. Ka Linda oli temaga rahul.
"Niisiis, nüüd on soojendus korralikult tehtud ning võime minna suurele platsile. Eilsest on seal veel Ashtoni takistused peal, saaks Casaga paar vabahüpet teha," arvad Linda.
Olin plaaniga vägagi päri ja läksime siis platsile. Linda pani veel mingid lindid vms raja kõrvale, et Casa ei saaks valesse suunda kapata. Siis panime takistused õigele kõrgusele: 70 cm. Casa jaoks on see väike, ent kuna ta oli käsitlemata ning veidi musklit oli ka juurde vaja, ei hakanud me kõrgemat kohe panema. Linda arvas, et trenni lõpuks võib korra meetrit ka hüpata. Ta tõi Casa ning võttis temalt ära sedelga ja korde, päitsed jättis pähe. Siis saab ta vähemalt kinni püüda. Naine võttis pika piitsa kätte ning ajas Casa lintida vahelt jooksma. Casa ületas lati puhtalt.
"Vau, ta on imeline," laususin.
"Haha, sa pole veel kõike näinudki," vastas mulle Linda.
"Jään ootama," ütlesin selle peale.

Casa hüppas imehästi, ent olime lõpuks Lindaga liiga läbi, et meetrit peale panna. Seega läksime ja viisime Casa tagasi sisse ning läksime ka ise puhkama.
Tuppa jõudes vaatasin ehmatusega kella.
"Kell on juba seitse?!" hüüatasin.
"Heh, hobustega läheb aeg ruttu. Ma lähen vaatan perele midagi süüa," ütles Linda mulle ja läks kööki toimetama.
Kohe tuli alla Leena, kes oli mind nähtavasti oodanud.
"Noh, kuidas läks?" küsis ta minult.
"Hästi. Casa on imeilus." õhkasin.
"Ma tean, Casa on tõesti kena. Aga minu lemmik on ikkagi Ashton. Ma ei tea, võibolla sa nägid teda, aga ta on see dapple grey ruun. Veidi väiksem Casast." ütles tüdruk.
Nii me seal lobisesimegi, kuni oli aeg süüa. Söögi ajal mainis Linda, et homme tuleb Casale selga ka korra minna. Olin õhevil ja valmis.
Ehkki elevil juba homse pärast, olin siiski veidi väsinud ning läksin oma voodisse pikutama. Uinusin veidi peale kella kümmet. Seekord nägin ma maailma kõige kauneimaid unenägusid. Ah Casa, sa mõjud mulle hästi...

Ärkasin öösel üles selle peale, et mu telefon oli kellegi poolt kapilt alla lükatud.
"Kuule kiisu, hush, kao ära siit! Minu telefon ei ole sulle mingi õhtusöö.. öösöök!" porisesin kiisu peale pahaselt. Ajasin ta oma toast minema, ent uni ei tahtnudki enam tagasi tulla. "Pagana kass..." podisesin.
Vähkresin seal kaua, aga und ei tulnudki. Niisiis tõusin üles ja läksin instinktiivselt õue, kuni peatusin talli ees. Ei noh, mis seal siis ikka, mõtlesin omaette ning avasin talli suure ja kobaka ukse.