Kõik Minust: Võiduka Lõpuni

3. Peatükk:mõtisklused

Ma kõlan nagu ennasthaletsev tobe laps, kes ei saa elus millegagi hakkama. Ometi olen olnud tugev nii kaua, et see teeb juba haiget. Olen hoidnud pisaraid päevade, nädalate, kuude viisi vaos. Enam ma ei suuda.
Vanemad on mulle juba pisikesest peale olnud valmis ostma iga raamatu, iga kaisuka, iga lelu. Nad on olnud valmis mind viima igasse trenni, huviringi ja kõikjale, kuhu mu hing ihaldab. Nad on andnud mulle raha. Nad on mulle andnud hea hariduse.
Ent midagi on puudu. Nimelt olen üle kõige tahtnud minna ratsutama. Ema ja isa aga arvavad, et see on räpane spordiala, kus pead pidevalt looma järgi koristama ja kõike puhastama, pesema, et pean rohkem kasutama oma üsnagi häid õpitulemusi millekski muuks...
Olen neid palunud aastaid. Nad ei kuula.
Ent olen alati hellitanud lootust, et ehk kunagi... Aga viimane lootuskiir kadus, kui mulle sündis väike õde Marta, kellel on hobuste ja kasside vastu ülitugev allergia. Vaevu-vaevu saime alles jätta meie Eduardi, sest ka tema vastu on mu pisikesel õel allergia, küll mitte nii tugev. Nüüdsest elab hundikoer Eduard enamuse ajast õues.
Ma ei tea, miks ma hobuseid nii väga armastan. See on justkui mu veres. Ma ei suuda veeta hetkegi neile mõtlemata. Olen neid joonistanud pisikesest peale, kulutanud raha mudelhobustele. Ostnud omale ratsariided, teades, et ma neid iialgi ei hakka kasutama..., vaadanud kümneid videoid maailmakuulsatest hobustest, nagu Valegro ja Secretariat, nutnud tunde, et seda kurbust enesest välja saada....
Ma olen kade nende peale, kes saavad seda endale lubada, nende peale, kes on sündinud mõne talliomaniku või lihtsalt ratsutaja perre. Miks ei oleks võinud mina olla see õnnelik laps?

Teades, et nutuhala mind kuhugi ei vii, seadsin sammud kodu poole. Mõne minut pärast avasin ohates välisukse ning sattusin silmitsi oma emaga. "Kullake, mis juhtus? Miks su silmad nutust punased on? Kas keegi tegi sulle liiga?!" "Ei, las ma lähen oma tuppa ja olen veidi aega üksinda," vastasin ema halale väsinud häälega. Emps haaras mind oma kallistusse ja lasi mind paari hetke pärast lahti, et saaksin minna oma tuppa.
Ronisin trepist üles, avasin oma toa ukse ning vajusin väsinult voodile.
"Tänast päeva ma enam ei korda. Mul ei ole vaja sellist kurbust oma ellu. Pean sellest üle olema," sisendasin endale vaikselt. Ometi oli minus tundmus, et need hobuste pärast valatud pisarad ei jää mul viimaseks.
Sellel pikemalt peatumata tõusin üles ning tegin oma välimuse korda. Panin pähe peavõru ning selga helerohelise kleidi. Nüüd võisin minna alla ilma, et peaksin kartma üleliigseid küsimusi.

______________________________
Nojah, sorry, et kaua ei uuendanud, polnud võimalust eriti kirjutada. Nüüd üritan olla vähe aktiivsem, et ma ikka päris ära ei ununeks.
See oli suhteliselt NUUUUUUUKS NUUUUUKS HALE ELU osa, aga kindlasti tuleb selles jutus veel muudki, kui vaid kurbust ja hala. Lugege ikka edasi😋🤗