Kõik Minust: Võiduka Lõpuni

11. Peatükk: Õhtu

Olin vaid mõne hetke trennist puhata saanud, kui minu juurde tuli taas Linda, kes palus mind endale talli puhastamisel appi. Leena oli õuest ära toonud ruuna Ashtoni, kes oli otse loomulikult tuppa kakale tulnud, niiet pidime vaid Casa boksi asemel ära puhastama ka tema oma. Boksi puhastamine oli tegelikult päris tore, kuigi ka väsitav, eriti pärast korralikku trenni. Leena meile appi ei tulnud, sest tema läks välja Ashtoniga jalutama. Leena ütles, et nad lähevad täna mere äärde. Kui ma vaid saaksin kunagi Casaga minna...

Raputasin korraks pead ning keskendusin taas tööle. Umbes veerand tunniga saime boksid puhtaks ning siis palus Linda mul teda ka varustuse puhastamisel aidata. Nõustusin rõõmuga. Õlitasime sadulaid ja viisime valtrapid pessu ning mina küürisin puhtaks ka ühe toidunõu. Lõpetuseks õpetas Linda mind ka valjaid koost võtma ning ka kokku tagasi panema.

Tuppa jõudes olin omadega üsna läbi. Pereisa oli teinud kartuleid hakklihakastme ja kurgislatiga, mis sobis päeva lõpetama igati hästi.

Ohates heitsin pikali. Nagu alati, tuli ilusat aega nautides meelde ka see, et varsti pean taas minema koju. Ilma Casata. Ahh, ma ei tohi nii mõelda. Pean seda aega nautima, niipalju, kui vaid saan.

Kui mu silmad keset ööd avanesid, oli kell umbes pool kaks. Kass oli mind taas üles ajanud ning uni enam tagasi ei tahtnudki tulla. Täna ei olnud võimalik ka talli minna, sest Linda oli õhtul Casa koplisse teiste juurde viinud ja sinna ei ole mul küll mingit mõtet minna. Keerasin teise külje.
Mõtlesin, mis oleks siis, kui... Mina ja Casa... Oleksime tippklassi võistlejad. Grand Prixil.. Me võidaksime. Me oleks maailma parimad. Me hüppaks üle kõrgeimatest lattidest, lendaksime kasvõi Kuule. Aga Oleks on paha poiss ning seda ei saa vist küll kunagi olema.
Uni ei kavatsenudki tagasi tulla, sest mõtted ei jätnud mind rahule. Kujutasin ette hetki minu ja Casa vahel, kui istuksime lihtsalt koplis, tema krõmpsutaks vaikselt rohtu ja mina loeksin raamatut. Või tukuksin niisama. See oleks lihtsalt idüll. Kuigi võimatu.
Olin vähernud oma pool tundi, kui tõusin püsti ning läksin välja terrassile. Õhk oli jahe ning tänasin mõttes hommikumantleid. Ma hakkasin just kiigele istuma, kui järsku avanes uks taas ning välja astus Leena, kes mind nähes üllatunult sammukese tagasi astus.
"Sina siin?"päris ta. "Mina jah, nagu näed," vastasin.
Leena istus mu juurde kiigele. Lükkasin vaikides jalgadega veidi hoogu juurde.
"Unetud," naeratas ta. Muigasin talle vastuseks.
"Millest sa mõtled? küsis ta siis.
"Ahh, niisama unistan. Teie imeline kiisu ajas mu juba teist korda öösel üles ning uni mul tagasi ei tulnudki." porisesin kergelt.
"Timmu on mind palju üles ajanud. Koolihommikutel olen üsnagi tont." vastas ta.
"Heh, tore et mul kassi siis pole, õel on allergia. Kahjuks ka hobuste vastu."
Leena nägu muutus veidi kurvaks. Ka minu oma. Istusime tasakesi kiigel edasi, mõlemil oma mõtted peas. Lõpuks lõhkusin vaikuse mina.
"Lähme vist tuppa. Öö on ju ikkagi või nii."
Leena nõustus minuga ning läksime tuppa. Minu toa uksel soovisime veel üksteisele head und ning siis uinusin veidi rahulikumalt. Unes nägin taas ennast ja Casat, kahekesi koos aasal pikutamas...