Kõik Minust: Võiduka Lõpuni

4. Peatükk: unenägu

Tol päeval ei juhtunud enam eriti midagi. Rääkisin veidi vanematega ning naasin oma tuppa. Käisin veel pesemas ja heitsin siis voodisse.

Mõtted ajasid mind hullununa taga ning üritasin nende eest pageda, ent minu ehitatud müürid enese kaitsmiseks olid viimase nädalaga niivõrd nõrgenenud, et tundsin jõuetust. Ja seda, et varsti saavad kõik mõtted mu kätte ning... Ma ei teagi mis siis saab. Ehk on see isegi hea?
Ei, ma ei tohi. Pean olema tugev. Pean olema tugev... Kelle pärast? Miks peaksin ma olema üldse tugev? Mu väike õde ei saa veel millestki aru, vanemad ei kuula mind ja Iris on hetkel lihtsalt liiga kaugel.
Need hetkelised kahtlused põrmustasid mu kaitsemüüri täielikult ning kogutud muremõtted, kujutlused ja kõik muu mu peas jõudis minuni.
Seda oli palju. Lausa nii palju, et tundsin jõuetust ja uinusin, ilma, et mu mõtted mulle üldse kohale oleksid jõudnud. Uinusin kurnatusest.

____________
Soovitage palun sünonüüme mõttele😂
____________

Hääled kajavad üle hiiglasliku maneeži. Inimesed plaksutavad ning ootavad elevil uut võistlejat. Võistlejat, kelleks olen mina. Tunnen hobust enese all liikumas ning annan ratsmeid pisut järele. Julgustan teda kandade ja sügavama istakuga galopile tõusma ning juba me lähemegi. Esimene takistus tuleb ja... Juba ongi ta meie alt kadunud, täiesti puutumatuna. Keskendun järgmisele ning ka see läheb lihtsalt. Tunnen eufooriat eneses ja ka minu imekaunis mära tunnetab võistlusindu. Vähem kui viie minuti pärast on meie etteaste läbi ning ootan vaid tulemusi....

________________

Ärkasin hommikul kella seitsme paiku. Tundsin, et vajan tuulutamist. Õnneks oli laupäev ning sain seda vabalt teha. Võtsin Eduardi ja läksime koos jalutama. Värske õhk puhastas mu mõtteid, ent öine unenägu jäi kripeldama. Oh kuidas ma lootsin, et see saab kunagi tõeks... Aga ei. Ma ei looda. Mitte pärast kõiki neid aastaid. Nutetud öid. Depressiooni täis päevi. Eip. Ma ei looda. Aitab.

Kui ma koju jõudsin, olid vanemad juba üleval ja teretasid mind rõõmsalt. Emps andis mulle Eduardi söögi ning panin selle talle ette. Enne tuppa minekut tegin talle veel pai.

Ka Marta oli üleval ja emps saatis mind temaga mängima. Isa läks üsna varakult mingeid pabereid kuskile korda ajama ja ema plaanis minna sõbranna juurde muljetama. Seega jäin mina lapsehoidjaks. Kuna Marta on veel pisike, vaid 2 aastane, ei jõudnud ta kaua üleval olla ning uinus varsti. Seega oli mul aega enda jaoks.

_________
Suhteliselt lühike osa, aga mq ei saa kõiki mõtteid ühte osasse ju panna. Mõtlesin, et teengi mingid teatud. unenäo osad, neil on siis sama pealkiri enamasti. #noimagination. Anyways, loodan, et meeldis ja ma luban, et paari osa pärast läheb huvitavamaka, sest Casa osad pole enam kaugel😋