Kõik Minust: Võiduka Lõpuni

5. Peatükk:õhtu

Istusin Marta voodi juures ja kuulasin tema vaikset nohinat. See oli nii armas. Vaatasin tema pisikesi blonde inglilokke ja kerget muigavat suud. Sellest tüdrukust tuleb veel südametemurdja.
Ma ei tea, kaua ma seal sedasi passisin, aga lõpuks vajutas voodi terav äär mu käele juba valusa randi ning otsustasin hoopis Eduardiga veidi aega veeta. Vaeseke on ju nüüd enamuse ajast üksinda õues ning tal on kindlasti väga igav.
Mängisime Eduardiga õues päris tükk aega, kuni ta enam mängust ei huvitunud ning oma kuuti põõnama läks. Oijah, ta on armas.
Läksin tagasi tuppa ning õhukest kampsunit seljast tirides kuulsin Marta nuttu. Tormasin kohe tuppa teda vaatama. Ah, lihtsalt pisikeste üksindusnutt. Või? Pagan küll, tal on kõht tühi. Haarasin kapist ruttu mingi beebipüree ja kukkusin teda toitma. Vaeseke nuttis veel hullemini.
Nojah, siis ma keerasim purki veidi ja... Jep, see oli mingisugune chillipasta. Jumal, mida ma tegin?!?! Võtsin ruttu tassi ja kallasin sinna piima. Marta oli jube ehmatanud ja lõi tassi kogemata käega põrandale. Kõik oli chillipüreed ja piima täis.
Uks avanes. "Jajaa, on jah... Astu edasi, võid jaki sinna panna," kuulsin ema ütlemas. ?!#@!!!!!!
Hetk hiljem  seisis emps šokeeritult köögi ukseavas. Isegi Marta oli vait. Mul on jama...
"Korista see jama KOHE ära. Linda, teeme ehk aias pisikese tiiru?" ütles ema kena naeratusega. Pilk oli tal aga pahane...
Võtsin lapi ja puhastasin kõik. Marta panin elutoa põrandale, et saaksin ise rahus tegeleda. Tänu taevale, et ta midagi ära ei lõhkunud või jama ei korraldanud mõtlesin hiljem.
Varsti olidki emps ja.... Linda? Jah, Linda, tagasi. Ema tuli koos Lindaga kööki ja tutvustas mind temale. Linda tundus täitsa tore. Ema jättis meid veidi ebamugavalt laua taha istuma ja läks ise kohvi ja küpsiseid valmis panema.
"Niiet..... eeeeeeeeee"
Noh, see oli meie põhiline vestlus.
Siis aga mainis ta, et ta tegeleb hobustega, mitte siit eriti kaugel. Mu süda jättis löögi vahele. Oh kuidas ma lootsin, et emps lubaks mul minna. Ta rääkis, et talle tuli uus mära, Casanova. Ta pidi olema imeilus. Ta näitas mulle ka pilti. Casanova oli verev kõrb ja tema laubal ilutses valge täht. Ohkasin sügavalt. Hobune oli lausa ebamaiselt kaunis...
Palusin naisel emale mitte meie hobusejutuajamisest rääkida. Ütlesin, et talle ei meeldi nad eriti(no ta vihkab neid, aga hobuseinimesele ei ole seda vist eriti hea mõte öelda). Linda noogutas mõistvalt, ent ütles vandeseltslaslikult, et ma võin salaja vahel tema juurde sõitma hiilida.
Oijah, kui ma vaid oleksin varem teadnud, et nii lähebki. Ja seda ära hoidnud. Takistanud.
Siis oleks mu elu ikka palju hullem.

_____________
So, aitäh, kes viitsib lugeda. Pole väga pikk, aga lasin selle õige kirjutamistuju mööda ja see osa võibolla veidi kannatas selle all. Aga näe, Casa ongi juba loos olemas XD. Lugege ikka edasi ja vote'ge ka🤗