Kõik Minust: Võiduka Lõpuni

10. Peatükk: Sadulas

Ärkasin hommikul väikese kõditava päikesekiire tõttu, mis mängles minu näol. Ilm tundus üsnagi soe ning taevas olid vaid üksikud, vaikselt oma teed minevad pilved. Kell võis olla umbes kümme. Pikutasin veel hetke ning tõusin siis veidi uimaselt oma igati luksuslikust voodist. Käisin ära vetsus, ehkki pidin veidi Linda mehe, Arturi järgi ootama.
Jalutasin oma tuppa ning otsustasin selga panna lühikesed mündirohelised püksid ja musta topi. Kammisin veel juuksed ja tegin neist armsa krunni. Olingi päevaks täitsa valmis.
Sammusin rõõmsalt kööki, kus Linda, Leena ja Artur olid juba laua taga ning valmis sööma. Linda oli teinud imemaitsva juustuga omleti ning kõik mugisid mõnuga. Edward ja Bella käisid lootusrikkalt kordamööda igaühe jalgu tähendusrikkalt müksamas, ent ampsu nad siiski ei saanud, kuna neil oli hommikusöök juba ammu söödud. Nende näod olid muidugi igati haledad ja aru küll ei saanud, et nemad üldse midagi kunagi süüa on saanud.
Peale hommikusööki palus Linda mul ja Leenal koertega jalutama minna, mida me ka rõõmuga tegime. Haarasime kapist koerte rihmad, sellal, kui Edward ja Bella rõõmust üsnagi segastena ringi jooksid. Kõndisime seekord mööda veidi lühemat teed, mis koeri küll sugugi ei morjendanud. Ka mina ja Leena olime heas tujus ning lobisesime terve tee. Olime koju jõudes veidi väsinud, ent jätkuvalt heatujulised.
Kodus olles pikutasin veidi, ent siis tuli Linda ja kutsus mind endaga talli kaasa. Läksin rõõmsalt temaga kaasa, enne muidugi võtsin kaasa/panin selga ratsariided.
Casa ootas meid juba kärsitult. Linda läks kohe sadulat tooma. Minu lähenedes ta hirnatas ja lükkas boksiukse lahti. Beeeeeeep. Olin eile boksiukse korralikult kinni panemata jätnud. Linda oli õnneks veidi kaugemal ning sain teha näo, et tegin ukse ise lahti. Napikas.
Casa valmispanemine läks kiiremini kui eile. Olin ise kindlam ning oskasin võtta õigeid harju ja ka kapjade tegemist õpetati mulle. Casa oli veidi juba rahulikum selles osas ja kuulas hästi sõna. Ka sadula ja valjaste, selga ja pähe panemine käis kähku ning mära oligi sõiduks valmis.
Linda talutas Casa uksest välja, puki ette ja õpetas mulle selga istumist.
"Nii, esiteks lähed sa peale alati vasakult poolt ja alla tuled samuti vasakult. Pane vasak jalg jalusesse ning vinna teine jalg üle sadula ja pane see jalusesse" seletas ta mulle.
Kordasin mõttes ta õpetussõnu ning seljas ma olingi. Linda näitas mulle veel, kuidas hoida ratsmeid ja kuidas sadulas istuda. See ei olnudki eriti raske.
Jõudsime päris kähku liivaplatsile, kus Linda võttis mind korde otsa.
"Nonii, suru teda säärte ja kandadega, et julgustada teda edasi minema. Jaja, just nii, aga ära kisu samal ajal ratsmeid, muidu annad talle segasi signaali," korrigeeris Linda mind.
Peale poolt tundi olin sammus päris tubli ja Linda küsis minult, kas tahan traavi minna. Vastasin muidugi julgelt, et tahan ikka. Naine ajaski siis hobuse piitsaga traavile. See ei olnud kindlasti see, mida ootasin. See oli väga raputav.
Linda õpetas, et pean istuma ja tõusma hobuse jalgadega samas rütmis. Möh? oli mu ainuke mõte. Ta seletas mulle uuesti ja hakkasin pihta saama. Ma ei tea, kaua ma sesa tegin, aga lõpuks hakkas vist isegi välja tulema. Ka Linda kiitis mind:
"Olid esimese trenni kohta väga tubli"
Naeratasin õnnelikult ja läksime siis tagasi, et Casa puhkama viia. Maha tulles andsin talle veel tüki porgandit ja tänasin teda. Hobune vaid müksas mind õrnalt ninaga.