Kõik Minust: Võiduka Lõpuni

2. peatükk: läbi udu

Ärkasin hommikul mõni minut enne äratuskella. Tõmbasin end veel korraks teki all kerra ning nautisin mõnusat unist olemist. Eile öösel juhtunu oli mu unele halvasti mõjunud ning tundsin, et unest on jäänud puudu. Ajasin ennast üles vaid seetõttu, et oli reede. Ohates koperdasin vannituppa, et end kooliks valmis seada. Pesin enda näo ja hambad ning enesetunne paranes märgatavalt, ehkki tundsin end veel siiski liiga uimasena. Vähemalt on homme laupäev.
Kammisin juuksed. Laiskuse tõttu jätsin need lahtiseks, ent panin kotti igaks juhuks paar patsikummi. Tõmbasin huultele veel kerge kihi Baby Lipsi. Sellest piisas. Läksin end juba veidi paremini tundes riidesse panema. Otsustasin valge T-särgi ja mustade teksade kasuks. Peale panin veel pehme halli kampsuni, kuna olgugi, et oli juba aprill, olid ilmad siiski üsna jahedad ning talvejopet ju ka enam ei pane.
Lõpuks olin valmis. Emps oli mulle teinud kaks võileiba ja läinud meie koera, Eduardiga jalutama. Sõin võileivad isukalt ära. Jõin veel veidi vett ning olin valmis kooli minema. Hakkasin juba välja minema, kui meenus, et jätsin oma koti üles. Torisedes kõmpisin tagasi vannituppa ning võtsin koti, kuhu olin ennem oma asjad pannud. Haarasin oma laualt veel pinali, muud asjad peaksid koolis, oma kohal kapis olema.
Olgugi, et kodus läks veidi aega, jõudsin ikkagi õigel ajal teele asuda. Otsustasin kooli jalutada mitte tavalist teed pidi, vaid läbi vana pargi, mis on mind alati kuulanud, kui mind on vaevanud mure, kus on kümneid häid mälestusi ja mis on alati kindel paik minu elus.
Tahtsin just hakata jälle hobustest unistama, aga otsustasin sellega mitte oma tuju rikkuda. Hakkan siis lõpuks lihtsalt alati nutma. Miks on elu nii ebaaus?
Surusin endas alla soovi sellest mõelda. Hakkasin lihtsalt koolile mõtlema. Varsti ongi juba mai ja tulevad eksamid. Siis ei näe ma suvi otsa oma parimat sõbrannat Iirist.. Samas olen vabaaaaaaaaaaaa ja niikuinii on tema umbes kaks nädalat minu juures ja mina kaks tema juures. Siis on veel teised sõbrad keda ma eriti ei näe, aga sellest pole nii palju lugu. Niikuinii eelistame Iirisega üksteise seltsi rohkem.
Märkamatult olingi juba kooli ees. Vana park on kooliga ühenduses ning siingi on vanu puid ja radu. Meie kool on väljastpoolt õigupärast üpris kena. Maja ees on kaks suurt tamme ning lai trepp viib suure tumedast puidust ukseni. Majal on suured aknad ja suursugused ornamendid räästa kohal. Sees on pisut teine lugu. Koolimaja on seest üsnagi moderne ja sirgjooneline. Samas pole seegi kole. Lihtsalt välisfassaad jätab kogu kompleksist veidi vale mulje.
Avasin ukse ja sammusin garderoobi poole. Riputasin riided nagisse. Iirist veel ei olnud.  Ma ei hakanud teda ootama ja läksin klassi. Esimene tund oli muidugi inglise keel. See on ausalt maailma kõige vastikum tund.
Õpetaja on paks vastik mutt, kes ainult kisendab ja kahjuks on ta ka meie klassijuhataja. Samuti armastab ta teha inglise keele tunde, paar aastat tagasi, kui olime viiendas klassis, tegi ta peale tasemetööd inglise keele tunni. Nagu tasemetöö ajaks oli ette nähtud kaks tundi, teise tunni ajal, kui paljudel oli valmis, otsustas tema, et me ei ole siis teise tunni vabad, vaid tuleme inglise keelde! Tahtsin teda hammustada... Aa ja meie lõpureisid on olnud KOHUTAVAD. Temakene arvab, et neljas klass tahab TÄIEGA minna lõpureisiks paksu metsa PUID ISTUTAMA. Jep. Igaüks pidi istutama 50 puud. Ärakasutamine.. Mm ja me saime pärast ÜHE KOMMI JA PUDELIVETT, MILLELT OLI SILT ÄRA VÕETUD. Igatahes, tagasi jutu juurde.
Tund oli kohutavalt igav ning magamatuse tõttu nägin kõike justkui läbi udu. Õpetaja küsis mind vist oma viis korda, ent olin vastamiseks liialt uimane. Kuulsin vaid tunni lõppu kuulutavat kella ja läksin matemaatikasse. Seal ootas mind Iiris. Ta kallistas mind kõvasti. Ülejäänud vahetunni lihtsalt passisime, sest olime mõlemad lobisemiseks liialt unised.
Nii möödus ka ülejäänud koolipäev. Isegi tunnis lobisemiseks olin varsti liiga uimane ning olin lihtsalt nagu zombie.
Lõpuks said tunnid läbi ning võisin koju minna. Teel läbi pargi tundsin, et jalad on kehalise kasvatuse tunnist liiga väsinud ja pean istuma. Märkasin kaugemal üht pinki ning seadsin sammud sinnapoole.
Mõtlesin suvest, aga teadsin, kuhu mu mõtted tegelikult tüürivad. Lubasin endal siis lõpuks hobustest mõelda. See oli viga. Suur viga.

_____________________
Mõtisklused järgmises osas😜
Loodan, et meeldib, olen veel kind of  algaja kirjutaja, aga noh, soov on olemas, tuleb lihtsalt harjutada😊
Vajutage siis tähekest ka(ma tean, et see nuiamine tobe, aga nooooooooh ikka tahaks ju vote'sid saada😅)