Kõik Minust: Võiduka Lõpuni

1. Peatükk: unenägu

Tundsin end nii imelikult. Jalad oleks olnud nagu tina täis ja käed tundusid veel raskemad. Nägin kõike justkui läbi udu, ent see udu ei tahtnudki hajuda. Meeleheitlikult silmi lahti hoida üritades märkasin kaugel hobuse siluetti. Lähemale minek tegi mulle pöörast valu, ent ma ei hoolinud sellest, kuna tundsin, et ma lihtsalt pean minema. Läbi higi ja pisarate rühkisin sinnapoole. Lõpuks olin piisavalt lähedal, et looma puudutada, ent just siis, kui tõstsin käe, et mõte ellu viia, oli ta justkui uuesti nihkunud. See juhtus mitu korda järjest. Lõpuks, kui tundsin, et enam ei jaksa, tuli hobune mulle lähemale. Et siis uuesti kaduda. Kõik läks mustaks ja tundsin paremas jalas teravat valu.

"AAAAAARGHHHHHHH!" röökisin. Olin suutnud oma parema jala voodi ja seina vahele kinni kiiluda ning see tegi põrguvalu. Pimedas ei näinud end liigutadagi, rääkimata oma jala vabastamisest. Sikutada püüdes hakkas see vaid rohkem haiget tegema. Laelambi lüliti oli liiga kaugel, et seda klõpsata ja näha oma jala seisu. "EMAAA!" kisasin üle maja. Hetke pärast ta juba jalutaski uksele, et siis tuppa sisse astuda. Ta pani tule põlema. Selgitasin olukorda ning koos saime voodi seinast veidi kaugemale nihutatud, et mu jalg taas vabadusse saaks. Vaatasime koos mu jalga. See oli päris punane. Ema pani sinna mingit jahutavat geeli, see tegi asja kohe palju paremaks, jalg ei valutanud siis enam peaaegu üldse. "Aitäh," ütlesin ja kallistasin teda. Ema kallistas mind vastu ja lausus: "Jää nüüd uuesti magama," Hetke pärast läks ta tagasi teise tuppa, et poolelijäänud und jätkata.
Uuesti magada üritates hakkasin nähtud unenäole mõtlema. See oli kahtlemata imelik. Kirjeldas see mu elu? Üritan muudkui saada hobustele lähemale, ent alati on nad siiski liialt kaugel...
Nii mõtiskledes vähkresin tunde. Lõpuks, kui taevas hakkas juba vaikselt heledamaks tõmbuma, sai uni mu taas kätte ja jäin uuesti magama.